'mul ei ole mingit kindlat põhjust arvata, et ma sellega hakkama saan' vs 'mul pole mingit põhjust arvata, et ma toime ei tule'
Võib sõnastada ka üldisemalt:
'algstaadium on see, et inimene ei ole mingiks konkreetseks asjaks võimeline, kuna ta pole selleks pädevusi omandanud (omandamine kui lõpetatust vajav tegevus)' vs 'inimene suudab oma seniste oskuste ja kogemuste pealt loominguliselt tuletada uusi ja edukaid toimetulekuviise ka uute olukordade tarbeks'

Arusaamisele, et esimeses lauses olev loogika teatud asjade puhul minu mõtlemise osaks on, olen ma jõudnud läbi avastamise, et on olemas inimesi, kelle vaikimisi positsioon on see teine. Need teist tüüpi inimesed, kes justkui täiesti enesestmõistetavalt võtavad sellise hoiaku olukordades, kus mulle tundub see enesekindlus jabur ja ohtlik. Ohtlik selles mõttes, et minu hinnangul viib see tõenäoliselt läbikukkumiseni, mis automaatselt = halb, mis omakorda = poleks pidanud proovima.

AGA, samas ikkagi enamasti sellisel puhul täielikku läbikukkumist ei tulegi. See inimene ujub kuidagi, ehk mitte kõige elegantsemalt, aga siiski, sellest olukorrast välja, osavamana ja oma enesehinnangule kinnituse saanuna.

Mulle omase loogikaga sinnamaale ei jõua.

Ehk siis, jällegi tõestatud, et ma tunnen hästi teooriat, saan aru või vähemalt arvan saavat, mis on mu mõtlemises valesti. Ja ma suudan oma mõttes konstrueerida laused, mis konstanteerivad vastupidist. Ehk siis ma suudan sel määral teisiti mõelda. Aga kuidas teisiti uskuda?

minu jaoks on alati olnud n-ö ebatõenäoline minna pikalt sirgjoont pidi ühe eesmärgi saavutamiseni välja. mul on igas eluetapis olnud mitmesuguseid ideid, mida ma pole realiseerinud, ja projektikesi, mis ongi algstaadiumisse jäänud. ja mulle tundub praegu, et mida aeg edasi, seda enam mul see tendents süveneb, sest seda vähem on mu ümber väljastpoolt peale pandud raame, mis mind kõrvale kalduda ei lase ja liikuma sunnivad. ja ma mõtlen küll, et mul on nii hea meel, et ma pole enam kooliealine, ma ei ole kordagi mõelnud seda mõtet, et tahaksin olla (taas) noorem, nii et ma hindan valikuvabadust üliväga, aga kuidas seejuures ikkagi midagi tehtud saada? ma ei oska ju tegelikult ka lihtsalt niisama olla, kärsitus tuleb peale.

paljuski lasen ma end takistada hirmul ja ettevaatlikkusel. isegi kui ma enamasti enda jaoks ei teadvusta, et põhjused just selles on.

oma käitumise ja enda kohta käivate uskumuste puhul olen tähele pannud, et kõige paremini aitab neid muuta enda konkreetne kogemus, et teisiti on võimalik. st, on vaja meelde tuletada, millal on see tunne, mida ma taotlen, minus varem eksisteerinud ehk mis puhkudel see tekib. ja siis minna hästi selle tunde sisse, toita kujutlusvõime abil oma mälestust sellest või elada sisse selle tundmisse teises, käepärast olevas kontekstis ning siis püüda seda salvestada, üle kanda sinna, kuhu vaja.

aga sellele eelneb teadvustamine, et ma tegelikult tunnen küll end vahel nii. et mul on see kogemus olemas, et see ei ole mingi uus asi, mida ma pean nullist looma.

seega pean ma alustama küsimustest nagu: millal ma olen kindlameelne ja oma visiooniga inimeste ja situatsiooni juht? millal ma olen enesekahtluseta julge jagama oma arvamusi ja vaateid? millal ma tunnen, et on kohane, et ma kedagi juhendan, suunan, õpetan? selliseid olukordi ei ole tegelikult üldse eriti raske üles leida, aga millegipärast ei ole ma ikkagi harjunud sellisest küljest kui päriselt enda osast mõtlema, ehkki ma võin (nähtavasti) sujuvalt selle rolli võtta, kui võimalus ja vajadus tekib.

'kui kõik teised sinu ümber usuvad sinusse rohkem kui sa ise [---]'
silmadega üle selle rea käies sain ma äkki aru, et.. see vist ongi tõsi.
ma arvan, et see ei avaldu ega tegelt kehtigi igapäevasuhtluses, aga sooritust ja inimeste tähelepanu all olu nõudvatel hetkedel on see väga aktuaalne.

ja ehkki ma olen pikalt rinda pistnud küsimusega, et kuidas päris tõsiselt uskuda, et ma olen võimeline millekski, mille osas ei või ju üldsegi kuidagi kindel olla, et ma seda olen (sellise küsimusepüstitusega ilmselgelt ei saagi võita, aga sinnani ma alati jõuan), siis seni parim vastus, mis ma olen leidnud ja mis tõesti aitab seda ringküsimust murda piisavalt, et tekiks natukenegi teistsugune muster,

on see mõte, et

'parim viis enesekindlust kasvatada on uskuda endasse kui võimekasse õppijasse'.

The World Is Falling Down   Jim James

(Mitte) miski pole olulisem kui see lause.

- Võtsin selle Tartust kaasa. Aitab kinnikiilunud fookust efektiivselt ümber sättida, perspektiivitaju tagasi saada. Eriti õhtuti.

'Which wolf wins? The one you feed.'

- See haakus kohe; sobib hästi eelmisega koos toimima.

Ma jõuan aeg-ajalt tagasi selle tõdemiseni, et kõige tähtsam on ikkagi korralikult magada, oma keha piisavalt, vajaliku ja värskega toita ja joota, õues käia ja liikuda ja liigutada, tajuda aega aeglaselt möödumas, midagi uut esteetilist kogeda, oma peas iseendaga huvitavalt olla, tunda kalleima soojust ja temaga mõtteid vahetada ja vastastikku usaldada.

Jah, on veel asju, mida võib pidada üsnagi tähtsaks, aga ma ei tahaks, et need eelnimetatutega võistleksid.

*

Seistes paljal maapinnal, pea rõõmsa atmosfääri vannis, kõrgumas lõputusse ruumi, haihtub kogu meie tähtsusetu egoism. Minust saab läbipaistev pupill, ma pole miski, ma näen kõike.
/Ralph Waldo Emerson, Frédéric Gros' "Kõndimise filosoofia" järgi, lk 87

Ma ei ole kunagi eriti aru saanud, mis mõte on teatrivaataja kaasamisel täpse instruktsiooni täitjana. See ei loo üldjuhul erilist eeldust ei vaataja ja teose ega ka kunstniku ja teatrisse tulnu vahelise sügavama kontakti tekkeks. Ühes “tõotatud maa” sellises stseenis aga oli 40 sekundit silmside pidamist siiski huvitav vaadata. Võib-olla seepärast, et pilk on niivõrd peen protsess, et selles on alati see paeluv inimlik määramatus sees.

-ilmumas

It feels so wonderful to think.

Mida ise endalt vahel küsid?
Aarne Üksküla: Nagu Ernst Kruuda Tartu vaksali kassast: "Palun üks pilet!" – "Kuhu?" – "No ma ei tea – mis jaamad teil on?"

1984

thoughts on a topic i wasn't intending on thinking about

"We're trying to remind ourselves that the demons who took you away from us were always part of the deal. After all, it was the way you sang about those demons that made everyone fall in love with you in the first place. You fearlessly put them on display, and in doing so, brought us together and taught us to be more human. You had the biggest heart, and managed to wear it on your sleeve."
/members of Linkin Park about Chester Bennington

it's a topic with too many angles and particulars and emotions connected to it to ever figure out (and i don't really mean the 'why' questions here)

'the thrill of human connection' (also very strongly in theatre) – i feel and i'm hoping that has a lot of preventative power, but i'm of course aware it can be far from enough and

and i'm not sure what can finish that sentence

Valmistudes tööotsinguteks, korrastades-kujundades CV-d, tehes nimekirja oma oskustest jmt:

kui aus olla, siis mu kõige suurem nõrkus on vist ikkagi see, et emotsionaalne pinge, stress, eriti kui seda on tundmas ja selle pealt omavahel suhtlemas ka palju inimesi mu ümber, väsitab mind kohutavalt ära, nii, et ma muutun (ajutiselt) üleüldiselt nõrgaks ja kurvaks ja oht mingisse suuremasse auku kukkuda suureneb oluliselt.
õnneks siiski puhkamine valdavalt aitab selle vastu.
ja puhkama peavad ju muidugi kõik, ma pole mingi erand selles osas. but that's not the point.

mulle lihtsalt tundub, et ma jõuan sellistes oludes üpris ruttu punkti, kus ma mõtlen, et i can not deal with this.
muidugi ma tegelt siiski diilin. mul on ikka mingid eneseabioskused olemas, ma suudan endas toimuvat mõneti suunata, kohati isegi üle keskmise hästi. aga kohati ikkagi mitte ka. või mingist momendist alates. ikka tuleb kuskil murdepunkt. aga pärast seda läheb elu ometi edasi.

ma avastan, et vahel on minu jaoks teatris

kõige huvitavam see, kuidas inimesed teatrit vaatavad, üksisilmi & kogu kehaga, armunult, nendega toimub midagi tähtsat, mis sest, et nad "ainult vaatavad", nad annavad endast sõnatult nii palju välja ja nende tähelepanu koondav tegutseja ergastub sellest ja saab rohkem selleks, kes ta hetkes tahab olla ja kuhu tema intuitsioon teda juhib, see on üks noid asju, mille jaoks sõna 'ilus' mu meelest on kõige sobivam

Kuulsin kunagi ammu mõtet, et "people don’t change, they just become more of what they are". Ma ei usu selle üldkehtivusse, aga siiski olen kohanud küllalt palju juhuseid, mida see lause hästi kirjeldab. Kasvõi enda puhul tunnen, et läbi aastate nii ongi olnud.

Pean silmas seda, et ma tajun, et kõigi mu tasapisi muutumiste alged on minus lapsepõlvest peale olemas olnud. Järjepidevus. Olen rahul.

Ma saan tegelikult aru, et kõiki inimesi ei saa ühe (enda kogemusel põhineva) puuga mõõta, aga mul on ikkagi tugev tunne, et see, kui mitte keegi teine ei aimagi, mis inimese n-ö hinges toimub, ja seda kaua, siis see ei ole hea. Ja ma tahaks öelda, et selliseid olukordi ei peaks mitte kunagi tekkima.

'Vestlus' isaga.

Teadsin, et see tuleb, ja ta ei öelnud ka midagi sisuliselt eriti ootamatut, aga mõjus see mulle ikka nagu tavaliselt. Või noh, samal moel, aga tugevamalt. Sest iga korraga see koguneb. Ja ilmselt ka seetõttu, et psühholoogi juures sai isa teema viimasel korral keskseks, nii et olen teatud tundeid ja mõtteid ja nende põhjuseid hiljuti rohkem teadvustanud.

Vaatasin klaasistunud pilguga raamaturiiulit, hambad ristis, vaikisin ja kuulasin monoloogi. Selg küürus, oleksin tahtnud sirgeks ajada, aga tundus, et parem on mitte suuri liigutusi teha. Süda kloppis kuskil kurgu põhjas. Korra ei suutnud põgusat kibedat muiet tagasi hoida. Muud suutsin. Aga ma tõesti ei tea, kui kauaks veel. Kui ta kööki eemaldus ja ma tardumusest välja sain, siis mu käed värisesid, vist mitu minutit. Ja pisarad pisarateks, ka need olid pigem vihast.

Kõik need asjad, mida ma pole kunagi saanud talle välja öelda. (Rääkimata neist, mida konkreetselt seekordsel teemal vastu väidaksin.) Ükskord ma võib-olla jään enda takistamisega hiljaks ja ma ei tea, mis siis juhtub.

Ma olen kusjuures hiljuti aru saanud, et
enda vastu ei tasu eriti karm olla,
endale ei maksa kätte maksta,
enesehaletsust tagant õhutada,
end elementaarsest ilma jätta,
sest 'enne, kui tehtud, ei saa',
oma ajutist suutmatust lõplikuna näha,
endalt kohest konkreetsust nõuda,
ega kõige kontrolli all hoidmist eeldada.

edit: esimesed muudatused blogi väljanägemises üle maitea kui mitme aasta. annan endale aru, et nihutasin nüüd illusioonilõhkuvalt paigast paljude kunagiste postituste ilme, millest on kahju, aga oli vaja.

Teatrifestivalil V e l i k i  N o v g o r o d i s 20.–26. aprillil. Omaette maailm, oma alguse ja lõpuga. Paljugi, aga kõige tähtsam on see, et ma pean meeles pidama, et mul on vaja arvata, mõelda, öelda, teha, otsustada, mõjutada midagi.
See aitab kõheduse vastu. Ja olla iseenda ja oma eluga ja meelelt rahul(ik).
Seesama agentsus tegelt, mida ju teatris ka uurin. Olen ilmselt iseenda parim testsubjekt.

Watched the currently latest documentary about David Bowie, "David Bowie: The Last Five Years" (2017).

If I had "only" Bowie's discography to listen to for the rest of my life, it would be all good, 'cause I'd know I'd be intrigued, entertained, inspired in a multitude of ways, puzzled, intellectually & emotionally stimulated, uplifted, comforted, and my need for sweet melodies would be fulfilled for good.

PSYLLA   Glass Animals

"Materjali vastupanu on iga loomeprotsessi puhul loomulik nähtus. Ma pole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut või töötanud lavarolli kallal, ilma et ma poleks esmase lõbu ja hoo raugedes kordi ja kordi vastu seina põrganud, tundes tülpimust ja pettumust oma saamatuse pärast ning mõeldes endast kui maailma kõige laisemast inimesest. Käies üleväsimuse tõttu päev otsa haigutades ringi, jah, vahepeal ka laval haigutades, on raske enda peale mitte pahaseks saada, aga siis tuleb jälle tervemõistuslikkusele üle pika aja tere öelda ja anda see täiesti põhjendatud väsimus endale andeks."

/Jim Ashilevi, "Armastuskirju teatrile", lk 186

PAUL   Big Thief

    ADORE   Savages

not really for the lyrics, more for the feel
uuhh, see refrään!


Olen enda sees kükitava, aga aina sagedamini pahandust tegeva segaduse kaustikusse punkt punkti haaval kirja pannud. Päris palju punkte on. Kõik ei ole negatiivsed, mõned on lihtsalt aktuaalsed märksõnad, mõned on küsimused, mille vastused oleks ilmselt kasulik (meelde) tuletada. Paar tükki on ammused minevikukogemused, on ka mõned võrdlemisi hiljutised. Hakkan märkama mingeid mustreid. Okei, aga mida ma selle teadmisega peale hakkan? Kuidas jõuda siit mingi.. strateegiani, mis võiks ka midagi päriselt muuta selles, kuidas ma tegelikult mingil põhitasandil suure(ma) osa oma elust olen mõelnud?

- jalutamas Tartu serval
06.02.17

veider kui mõnusalt tähelepandavalt möödub päev, kui on aega

Enda rahu ei olene eriti aegadest.

See rahu või rahutus on ikka e n d a  o m a.

Sattudes reaalselt mingite sündmuste keskele, võib inimene hoopis maha rahuneda, sest siis saab midagi teha ja ette võtta. Aga kui elu on liiga hea ja justkui rahulik, siis see võib hoopis sisemist ärevust kütta.

/Tõnu Õnnepalu