Ma hoian endas sinu palavikku.
Kui öösiti mu varbaid uhab meri,
nad suruvad end väga ligistikku.
Ma hoian endas sinu palavikku.

Ühtainsat uduniisket tuletikku,
ah, suudaks süüdata mu põlev veri!
Ma hoian endas sinu palavikku,
kui öösiti mu varbaid uhab meri.

Indrek Hirv, kes muu
ja see sulab mu peas ühte meretulemere-unenäostseeniga
Mati Undi "Võlast"
ja võib-olla ka Urmas Alenderi laul "Solaarne", aga ainult võib-olla
ühe seisundi erinevad staadiumid?

ah, üks asi veel
Karepa rand

Kui ma enesesse tõmbun nagu tigu,
ära sina lakka laulmast, künnilind.
Sulgun endasse, et näha omi vigu,
tõmbun endasse, et kuulatleda sind.

H. Runnel

Saint Claude   Christine and The Queens
ma pole kunagi eriti prantsuse keele imetleja olnud, aga siiski

tööl, kus praegu põhiliselt mõni aeg
nagu ütleks mu unenäod, siis
kohad iseenesest
uskumatu

The Predatory Wasp Of The Palisades Is Out To Get Us!
Sufjan Stevens
album: Illinois (2005, concept album)

head muusikat kuulates võid ka parasjagu arvamust omamata end midagiütlevana tunda

Fold   José González
piisavalt      low-key

mis seda põhjustab?
kui kaua see kestab?
kas see läheb hullemaks?
kui see ära lõppeb, kas see tuleb tagasi?
kui jah, siis kui tihti?
kas see ravim mõjub?
kui kiiresti see ravim mõjuma hakkab?
kas sellel ravimil tekivad mingid kõrvaltoimed?
kui jah, siis millised?
kui jah, siis kas teise ravimiga ei teki?
kas see tekkinud nähtus on kõrvaltoime või midagi muud, ebaolulist?
---

ja siis veel see väike kahtlus, et kas tegu ikka on sellega, või hoopis millegi muuga?

aga siiski mõte, et thank god, et mul midagi hullemat ei ole. tõsiselt.

teadmatus on(.) okei.

lõpetasin kohusetundlikkusse ja tulin tulema, käed taskus, müts peas, mööda hämarat tänavat, täna õhtul on soojem kui varasematel, täpselt paras selliseks, tegin enda ümbruse tühjaks häirivatest asjadest, üldse asjadest, selleks võib peavalu hea olla, et tõukab päriselt tegema seda igatsetud sammu lihtsusesse, et saada rahu

Crash (BSA Jam)   The Underground Youth

Paul-Eerik
Rummo

---

luule leiab luule

Poleon

olla maksimum
kahekesi

liiga uni, et seoseid välja mõelda/joonistada, seega praegu lihtsalt paar olulist lähtepunkti

mulle on väiksest peale pakkunud pinget ja peamurdmist see, miks tekib autoga sõites vahel mõte uks lahti lükata ja välja hüpata? või teatris rõdul istudes hakkab närima, et mis siis saaks, kui ma nüüd alla parterisse hüppaksin? mis siis tegelikult saaks? (nb! see ei ole death wish ega üldse midagi selles mõttes depressiivset või isegi negatiivset tegelikult, the way i see it. see on mingi sügavama tasandi asi ja ma tahan uurida, mis täpsemalt.) miks täiesti ilma mingi eelneva psühholoogilise mõjutamiseta tekib ühel hetkel tahtmine seda katsetada? või tegelikult, tahtmiseks on seda palju nimetada. närvekõditav ongi see, et kust läheb piir teoreetilise mõtte ehk fantaseerimise ja tahtmise tekkimise vahel (sest mõeldes mõtleja sisimas teab, et ta päriselt ei taha seda tegu teha)? ja siis piir tahtmise ja teo vahel? kui kaua ma võin seda mõtet mõelda, enne kui mu keha päriselt selle suunas tegutsema hakkab?

vb mingis suunas juhtivad viited: ristikivi hingede öö, kundera olemise talumatu kergus
väga põgusalt kirjeldasin ühte selle varianti "Ma olen tuulest" kirjutatud tekstis
vb tekst, mis kirjutasin Toompere "Soolost", a la loomine on hävitamine on loomine jms

nägin kunagi kunstinäitusel lühifilmi (või oli see loopiv video?), mis kujutas ujumisriietes naist hästi hästi kõrgel loodusliku veekogu kohal seismas, ta oli tõesti väga kõrgel sellel hüppeplatvormil ja oli ilmne, et ta kardab alla hüpata. aga ta üritas ikkagi, tõmbus alati ainult viimasel hetkel tagasi. seda sai jälgida oma 20 minutit, kuidas ta seal kõhkles. ma vist lõpuks ei näinudki, kas ta hüppas. see on justkui eelmise nähtuse tagurpidivariant. aga tekitas sarnast ärevust. ja ma ei pea silmas lihtsalt adrenaliini kui keemilist ühendit.

mind huvitab, millised on teiste inimeste samapõhjalised mõttekäigud (ja kogemused?) sest ma tean, et need on olemas.

–

[META] Ühest küljest me tunneme, et Sina – kangelane John – pead ellu jääma, või ma langen meeleheite sügavikku. Teisest küljest me tunneme: Mis parata, John, sa pead surema, sest seda nõuab raamatu vorm.

– Virginia Woolf, "Oma tuba".

väike jänes, suured hüpped. – Y.-P.

hiljuti

Alo Kõrve lavastus "Neli aastaaega"
Totaalne armastus – ohvriterohke ideaal
http://etfestival.wordpress.com/2014/09/11/totaalne-armastus-ohvriterohke-ideaal/

Tiina Mälbergi lavastus "kevad ja suvi ja"
Luule vajab end käsitsema meistrit
http://etfestival.wordpress.com/2014/09/08/luule-vajab-end-kasitsema-meistrit/

Lembit Petersoni lavastus "Ma olen tuul"

Hirm on korraga tõmbe- ja tõukejõud

http://etfestival.wordpress.com/2014/09/05/hirm-on-korraga-tombe-ja-toukejoud/

Irakli Gogia lavastus "Morfium"
Mina, morfinismi haigestunud õnnetu doktor Poljakov...
http://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/624 

äkki ma ei ole piisavalt loov?

keegi seda hirmu teab?

Unenägu ööl vastu 22. augustit 2014,
üsna vabalt kirja pandud.

ma olin segatud kahe maffiagrupeeringu võitlusse.

olin mingitel läbirääkimistel isepäiselt ja ettevaatamatult kritiseerinud vastasgängi bossi, mispeale ta lubas mu sealsamas ära vägistada. minu poole mehed (olin ainuke naine ruumis) seda muidugi ei lubanud, vaid üritasid viia juttu tagasi eelmiste teemade juurde (üritati mingit kokkulepet saavutada), aga me kõik teadsime, et vastaste boss on mulle pilgu peale pannud ja ootab ainult sobivat momenti. nii et kui mingil hetkel pidi minu poole boss ära minema (tema oli ainuke, kellel oli piisavalt võimu, et seda teist bossi kontrolli all hoida), ilmus äkki mu kõrvale suur musklis mees (punapea), kes pidi mulle ihukaitsjaks olema.

mina ise olin terve unenäo jooksul (v.a päris algus, kui vastaste bossile vastu rääkisin) täiesti passiivne, lihtsalt kartsin ja jälgisin, mis minuga tehakse.

ihukaitsja ütles, et me peame sellest ühisest koosolekuruumist jalga laskma, sest kuigi vastaspool üritab head nägu teha, on neil kohe kavas meid rünnata. nii et me sõitsime tema maasturiga kuhugi pärapõrgusse, ühte vanasse talumajja. mõne aja pärast tulid teised meie omad ka sinna järgi, hambuni automaatide jms-ga relvastatud.

ühel hetkel hakati meie maja tulistama, granaadid lendasid jms, mu ihukaitsja oli ka võitluses ja ma peitsin ennast kuhugi ära. tüki aja pärast sai lahing läbi ja ma tulin keldrist vms kohast välja. igal pool majas ja maja ümber olid meie meeste surnukehad, mõned vastaste omad ka. mu ihukaitsja oli ainuke elav hing. ta ütles, et me kaotasime ja et kohe tulevad vastased tagasi (läksid korraks haavatuid ära viima vms), et meie meestelt relvad ja muu sõjasaak kokku korjata.

järeldasin, et ilmselt võtavad nad ka minu kaasa, kui mu siit leiavad. mõtlesin, et põgeneme siis jälle ihukaitsjaga kuhugi ära, aga ta läks ise minema, ei võtnud mind kaasa ega vaadanud enam minu poolegi. siis sain aru, et nüüd oli meie boss surnud, kes talle minu kaitsmise eest maksnud oli, ja et ta tegelikult ei hoolinud minust absoluutselt ja tal polnud enam mingit motivatsiooni mind kaitsta. jäin üksi majja, olin paanikas ja ei teadnud, mida teha. olin selles ihukaitsjas pettumisest väga šokis.

siis tulid majja mingi naine ja tema poeg, teadsin, et nad on meie poole inimesed. nad võtsid mu kaasa, võtsime kiiruga ka nii palju meie meeste varustust kui jaksasime (surnukehi mitte) ja sõitsime veoautoga minema. jõudsime kuhugi metsa ja hakkasime varustust maha matma, et vastased ega võimude sõdurid neid ei leiaks. see naine lihtsalt tegutses emotsioonitult, vastas mu küsimustele napilt ega tundunud minust huvituvat. kuulsin talt, et valitsuse väed ja politsei otsib meid taga, et tõenäoliselt saavad nad meid kätte, me peame kohtus tunnistama ja et me ei tohi meie omi sisse rääkida, ega ka vastaste omi, kuna siis saame kättemaksu osalisteks.

unenägu lõppes sellega, et me kaevasime ja ma tundsin, kui mõttetu on elu, kuidas mul pole mingit pääsemisvõimalust, kuna kohus tegelikult teab kogu tõde ja üritab seda lihtsalt minult tunnistusena välja pressida, ja et kuidas mul pole mitte kellegi juurde minna, olen üksi. tegin unenäos sellise lõppjärelduse, et juba alguses ei hoolinud tegelikult keegi sellest, et mulle liiga ei tehtaks, vaid see oli kahe poole vaheline mäng au peale, mina olin lihtsalt instrument.

Õnneks või kahjuks ei oska ma seda unenägu pea mitte millegagi oma elus või peas praegu toimuvaga seostada, sest päriselt mind mingid sellised tundeid ei valda.
Huvitav on see, et tavaliselt mu unenäod sellist dramaturgilist loogikat ei järgi. Samuti ei ole ma oma unenägudes vist kunagi olnud selles damsel in distress situatsioonis, nii et see häiris mind üksjagu. Kuigi siin oli tegu teema väändunud variatsiooniga.

Ehk saab kunagi mõnel moel ära kasutada.

Demons   The National

Secret Heart   Ron Sexsmith

"Taking Turns"
Paolo Zuccotti (kontseptsioon), Jan Hajdelak Husták (multimeedia)
"jalutuskäik ühele osavõtjale korraga läbi performatiivse installatsiooni"

ma olen kilpkonn ja sa oled kilpkonn ja minu kogemus on sinu kogemus on nietzschelikult korduv

kumb on võõrale huvitavam, kas koherentsus või fragmentaarsus? sõltub võõrast, vast?

kas riimi ja/või rütmi tarvis (siiski lingvistiliselt ühel või teisel moel loogiliselt) sõnade väljamõtlemine on omapära, rikkus või nõrkus?

Keersmaeker muuseas tuleb Tallinnasse.

teiste inimeste looming on enamasti jube mugav
minu jaoks
samas, kui hakkan järgi mõtlema,
siis olen nõelte peal

lõpetasin muuseas hiljuti oma esimese töö teatris. nii enda tunne kui tagasiside ütleb, et ma ehk tõesti võiksin sinna kuuluda. eks näis, mis siit tuleb ..

oluline saab alati öeldud
rohkem tõesti polegi vaja

midagi taasärkas minus abruka kalmistul
elupuude all
vaevalt, et see lapsepõlv tegelikult
nii poeetiline oli

aga tugev äratundmine või
(subjektiivne) tõde siiski

tunda ja kuulda laine jõudu
ja sellele alla anda,
adrenaliinirikas
tegin ise väikest viisi field recording'ut

et kunagi teaksin, kuhu tulla

How to Talk About Pain, Joanna Bourke, New York Times
valu kirjeldamise muutumisest ajas

LONDON — IN 1926, Virginia Woolf published an essay on pain, “On Being Ill.” Isn’t it extraordinary, she observed, that pain does not rank with “love, battle and jealousy” among the most important themes in literature. She lamented the “poverty of the language of pain.” Every schoolgirl who falls in love “has Shakespeare, Donne, Keats to speak her mind for her; but let a sufferer try to describe a pain in his head to a doctor and language at once runs dry.”

, mis viis mind Virginia Woolfi (ei saa tast ikka ümber) essee endani – On Being Ill

--- literature does its best to maintain that its concern is with the mind; that the body is a sheet of plain glass through which the soul looks straight and clear ---

Believe (In Life After Love)   Pomplamoose   originaal – Cher
olengi mõelnud, et kes sellest loost midagi nüansseeritut ja samas endiselt kergelt kuulatavat teeks

lugedes

Milan Kundera
Olemise talumatu kergus

juhus – milline närvekõditav sõna
aga sellega võib ära harjuda
umbes nagu (nõrgemat sorti füüsilise) valuga
harjumiseks tuleb muidugi esmalt tähele panna
ja nimetada, oma arusaamise järgi

Sest just niimoodi on komponeeritud inimelud. Need on komponeeritud nagu helitööd. Inimene, keda juhib ilumeel, muudab juhusliku sündmuse (Beethoveni muusika, surm raudteejaamas) motiiviks, mis juba jääbki tema elu helitööks. Ta naaseb selle juurde, kordab seda, muudab, arendab nagu helilooja oma sonaadi teemat. --- Ilma et inimene ise seda teaks, komponeerib ta oma elu ilu seaduste järgi ka kõige sügavama lootusetuse hetkedel.

ilu seaduste all mõistan vähemalt mina siin laialt süsteemi, korrapära, loogikat

Mis on peapööritus? Kas hirm kukkuda? Aga mispärast tabab meid peapööritus ka vaatetornis, mis on varustatud hädaohtu välistava piirdega? Peapööritus on midagi muud kui hirm kukkuda. Peapööritus tähendab, et sügavus meie all tõmbab meid ligi, ahvatleb, äratab meis igatsuse kukkuda, mille vastu me kohkunult end kaitseme.

The Draw      Bastille

mitte et see oleks olnud festivali kõrghetk, aga üks catchy lugu, mis oli hea just sel moel live'is, sobib kogu festivali meenutama küll
Positivus 2014, Salacgriva

'Küll armas on elu siin   Põhjataeva   all'

ülesmärge

Lugu mehest, kes otsustas elada oma elu silmad kinni
Lugu mehest, kes otsustas silmi mitte enam lahti teha
Lugu mehest, kes otsustas silmi mitte lahti teha
Lugu mehest, kes otsustas silmi kinni hoida
Lugu mehest, kes otsustas silmad kinni hoida

ma olen üht-teist oma isalt pärinud. võimalik, et ka selle ergastava lävelolekutunde, mis tekib siis, kui astun antikvariaati. tõin sealt kaasa kollakate lehtedega "Närvitrüki". kollastes raamatulehtedes on midagi nii tuttavat, hmm, mai-tänavalt ilmselt. ja ma ei tea enam, kas see vastab tõele või mitte, aga Viidingu nii täpselt tabavais rütmes ja riimes on midagi nõmmevanaemalikku. kes oli mu isa ema.

asi on selles, et ma tean üsna täpselt, mis ma olen pärinud oma emalt. aga isa poolt päritut ma alles olen hakanud nägema. ja uurima. ajaloolised romaanid (muuhulgas) panevad sellele mõtlema.


muide, see on postitus number 504.

Apelsinitüdruk. Jostein Gaarder

lugeda vanu lemmikuid
et meelde tuletada, mis on mu maitset ja arusaamu kujundanud ning mõtet suunanud

Kuid paljud inimesed elavad terve elu tunnistamata, et nad hõljuvad tühjas ruumis.

mitte jutustada lugu tähtedest, aga samas seda siiski teha, mõistad?

See ongi argipäev, mõtlen ma. See ongi tegelikkus, kuid uks, mis viib tegelikkusest välja, on üsna kõvasti paokil.

kuidas mõtleb maailmast keegi, kes teab, et peagi teda enam ei ole

Üksi asi veel – sellest ööst saati olen alati teadnud, et taevatähtedele ei saa kindel olla. Igal juhul ei suuda nad meid mitte millestki päästa. Võib juhtuda, et ühel päeval peame end ka taevatähtedest lahti rebima ja nad maha jätma.

väljaspool Apelsinitüdrukut, hiljuti mulle silma jäänud ja tegelikult iseeneses täit tähelepanu vääriv

The More Loving One. W. H. Auden

Looking up at the stars, I know quite well
That, for all they care, I can go to hell,
But on earth, indifference is the least
We have to dread from man or beast.

How should we like it, were stars to burn
With a passion for us, we could not return?
If equal affection cannot be,
Let the more loving one be me.

Admirer as I think I am
Of stars that do not give a damn,
I cannot, now I see them, say
I missed one terribly all day.

Were all stars to disappear or die,
I should learn to look at an empty sky
And feel its total dark sublime,
Though this might take me a little time.

kui keeruliselt on inimese peas seotud surm kui paratamatus, universum ja.. süü

Südamlik tervitus Georgilt, kes peab vahti Humleveienil ning teab, et tal on midagi päris ägedat, millega sarnaneda.

jätkuvus, et minu selliseksolekul, minu huvidel, minu küsimustel on mingi põhjus, keegi (olnu)

sõna: kibelema


tõene meeldetuletus: huvi – tekitatav ja hajutatav, mitte iseenesest kas olemas või mitte


kas see on ikka seda väärt, kui ma pean selle pärast mitmest nii väga oodatud kogemusest-tegemisest-olemisest-kir-ju-ta-mi-sest loobuma..?
on, kui ma loon (enda jaoks) võimalikult palju väärtust seal, kus ma siis ikkagi nende teiste kohtade asemel olen


lugemisnimekirjas praegu, mis meeles:
Apelsinitüdruk, Jostein Gaarder – miskipärast on mul suur tahtmine seda nüüd, üle pika aja uuesti lugeda. võib-olla selleks, et näha, kas võin seda ka praegu veel oma lemmikraamatuks nimetada
Girlfriend in a Coma, Douglas Coupland – ammutekkind ja vist ka -ununend seos
Noore romaanikirjaniku pihtimused, Umberto Eco – sest "ka kirjutamine on süstemaatiline töö"
Roosi nimi, Umberto Eco – viide pärit teatrist
Mängiv inimene, Johan Huizinga – viide pärit teatrist
Mina, Claudius, Robert Graves – soovitus lemmiku näol
Lingvistiline mets, Valdur Mikita – et millest kõik see kära


kui kauaks sa jääd teatrisse istuma, kui sul ei ole piire, ei ajalisi ega eetilisi

taustal Cy Twombly "Quattro Stagioni: Inverno" 1993–5

Sest lause ongi tehing minu tunnete ja võimalikult täpse keelelise väljenduse vahel.

ene mihkelson, "katkuhaud".

et lugeja saaks uskuda selle lause tõelevastavusse
siis ei ole mingit valevandumist


nüüd on meie kiisa suvila maha müüdud ja kellegi teise oma. et siis. kahju on.

kiisa mustsõstrad, eelmisel aastal, umbes praegusel ajal.

jätkub sügisballi seeria
kasvõi seepärast, et see võib kunagi ära kuluda

Ta oli ju intelligent ega osanud ühtki asja loomulikult võtta.

_______________

tõdemus: ka nende asjadega, millega tõesti mängida ei tohi, on tegelikult ikkagi vastuolulisel ja mustahuumorlikul moel seotud mingi põnevus, millele hakkad keskenduma selleks, et ennast p/säästa
see on hoiatus.

ja üksi pimedas lamades, kui kõik aknad on kustunud: mis siis, kui ma olen terves linnaosas ainus ärkvelolija?

mitte et ma saaks öelda, et ma linna selles osas eelistan, nii mõeldes ja tegelikult ei saagi ma ühtki keskkonda siin eelistada, aga siiski

Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni – ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis vaid veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümbritses. Oli tarvis aknale minna.

"Sügisball", Mati Unt.

kui sa oled kunagi lasnamäel vanaema juures ööbinud ja mõeldes "miks ma küll juba magama ei jää?" vaadanud neid igavesi vastasmaja aknaid, mida on nii palju ja mis aegamööda üksteise järel kustuvad, ja kummastunult mõtisklenud, et mõne sellise akna taga võib olla umbes samasugune voodi nagu sinu oma, näoga akna poole, ja selles voodis võib lamada ja und oodata samuti keegi, kes vaatab neid kaugeid vastasmaja aknaid ja mõtleb, et...

kui oled, siis see on üks võimalik põhjus, miks sa selle sügisballi tsitaadi peale äratundvalt noogutada võid.

ise väärtus

elu, no näiteks selline

ma tunnen oma õlgu punastavat

just siis, kui mul on sissepoole hetk

ja märkan oma elu elatavat
kui valepöördes eksleb arhitekt

publiku igavene ja kohati loll komme plaksutada
selgub, et ei saa sellest lahti, etendajad pmst ei saa publikut sellest lahti harjutada, kui ebateatraalselt nad ka etendust ehk olukorda ei presenteeriks
mõni teine viis näidata oma, hmm, mitte tänu, aga poolehoidu?
st, see, et ma ei plaksutanud (nii palju kui teised) ei tähenda üldsegi, et ma poleks teie poolel olnud
see lihtsalt ei oleks sobinud

küsimustest
kui sa ei küsi, siis sa annad endale võimaluse ise valida. seega, küsimusega 'aga kuidas täpselt ma pean' võtad sa endalt ebatraditsioonilised ja potentsiaalselt viljakamad lahendusvõimalused ja jõuad tõenäolisemalt ikka nende samade vanade järeldusteni,
milleni sa jõudma 'pidid'

hit the nail on the head!
(teksti- ja suhtluskeel oli inglise)
professional and so on
nts though: deal more with the language of theatre  
yeah, i'm mostly all about the message

a brush that paints the same picture over and over again is only usable once.

/Peter Mumford, lighting designer

20. sajandi kunsti ajaloo loengust
Saksa kunstnik, tollal dadaistlike huvidega Kurt Schwitters otsustas tutvuda dadaist Georg Grosziga. Ta uuris välja Groszi aadressi ja läks tema ukse taha, koputas. Grosz avas. Schwitters: "Tere hommikust, härra Grosz. Mina olen Schwitters." Grosz vaatas meest, ütles "Mina ei ole Grosz," ja tõmbas ukse kinni. Schwitters vihastas, hakkas juba trepist alla minema, aga tuli tagasi üles, koputas uuesti uksele ja kui uks paotus, hüüdis ta: "Aga mina ei ole Schwitters ka!"


mäng-nali-teater-illusioon
mis seal nii väga vahet

appi, kuidas ma vihkan lavastusest kirjutades nende paari sisu kokkuvõtva lause koostamist. ma saan aru, et see on lugejale minu analüüsi mõistmiseks vajalik, aga ma ei paista kunagi suutvat ammendavalt ja piisavalt lühidalt kõike olulist kirjeldada, võiks siis parem selle juba üldse välja jätta. sisukokkuvõtte leiab alati mõnest päevalehearvustusest, kui huvi on, lugegu sealt, miks sama juttu mitu korda ümber sõnastada.
läheks kohe asja juurde.
ärrrritus.

mis ma vahepeal olen kirjutanud

Selle loomise juures ta aga paratamatult ja esmajärjekorras ka hävitab. Seda keskmesse seades võib tema tegevust tõesti taunida. Kuid loomine ja hävitamine ju käivadki käsikäes, loomine on sageli millegi taasloomine, recycling, kui soovite. Hinduismis moodustavad looja Brahma ja hävitaja Šiva koos säilitaja Višnuga ühtse kolmainsuse. Kui Hiina kunstnik Ai Weiwei laseb oma fotografeeritud performance’is kildudeks kukkuda Hani dünastia aegse vaasi või valab 16 samasugust urni erinevate värvidega üle ja eksponeerib neid installatsioonina, kas ta põrmustab või sünnitab midagi uut? Weiwei on üldsuse poolt tunnustatud kui kunstnik ja looja, kuid tema performance’it omavoliliselt ühe Weiwei värvitud vaasiga korranud Florida kunstnik on kuulutatud kurjategijaks. Loomise ja hävitamise vahekord ning nende sotsiaalne tähendus ei ole üheselt määratletav, vaid ambivalentne.

 
või siis

Miimika puudumine aga ei tähenda, et nukud oleksid ilmetud või tunnete väljendamises vähevõimekad. Vene nukunäitleja Sergei Obraztsov ütleb (küll otseselt käega juhitavatest nukkudest rääkides), et nuku liigutused ei jäljenda täpselt inimese liigutuste mehaanikat, vaid selle emotsionaalset sisu. Seetõttu võib oskuslikult juhitud nukk kanda nüansirohket emotsionaalset tähendust, jäädes samas karakteri või idee tinglikuks kujutiseks. Nii on nuku abil võimalik keerukaid situatsioone ja teemasid kujutada koormavatest realistlikest detailidest vabastatud, lihtsustatud, kuid samas märgiliselt mõjuval viisil.

 
ja veel müürileht. aga muidugi võib tegelikult väita, et see pole see


need vaidlused iseendaga ongi puudu vist


"Life is very hard" Von Krahlis

end katma ja taas paljastama õppinud kehad
kartulitolmus
poseerimas justnagu perekonnafotodeks
ka mitte nii all-audiences-materjaliks
igaühel oma häbematu blond või brünett

vox Dei või vox tua
spastilises kõneviisis
saavad ee-dest ja ää-dest
täisväärtuslikud lauseliikmed
Miss Teen Lõuna-Carolinast leiaks endale võrdse vestluspartneri
aga nii me ju tegelikult räägimegi

if life is hard and you know it,
clap your hands

I wonder
if the dinasaur was also thinking about its hard life
before it became a mere skeleton
esteemed, but extinct.

The Mercy Seat   Nick Cave & The Bad Seeds

Life from KCRW    2013

tänavalambi lollakas valgus
spasmid ja krambid, anonüümia kalgus,
toppavad trippides treppidel

roomlevad ringi rähmaseis hommikuis
merehädalised lehkavais lommikuis
implevad inimluust keppidel



aab, ccb, midagi veel?

abstraktne mõtlemine, sa kõige alus

meeldetuletus iseendale
loe
lõpuni
läbi

Jeanette Winterson, The Art of Fiction No. 150
Interviewed by Audrey Bilger

the doctor is young
the doctor's young
he doesn't
forgive me
my tip-of-the-tongue

my 'memebering mutters, my lateral lust
my cerebrational clutter, my maniacal must

disconnection, a demential one
dates and deeds, what's done is gone

________________________________

Selle Ristikivi Hingede ööga. Kodust ega Lasnamäelt ei leidnud, võtsin raamatukogust. Hakkasin lugema. See on muide esimene eesti modernistlik romaan (kuigi see on muidugi vaieldav ja vaieldud), meenutab veidi Kafkat, Camus'd, Carrolli Alice'it, nii et kohe huvipakkuv. Selline kummastav atmosfäär, et ei peategelane ega lugeja tea täpselt, mis toimub ja miks. Mees satub poolkogemata võõrasse majja, ta kohtab inimesi, kes on talle nagu tuttavad, aga ta ei suuda meenutada, kust nimelt või kas Allani-nimeline on see või see või see..?

Loen. Äkki üks stseen üsna alguses (kontsert), mul tuleb kuidagi liiga kiirelt pähe visuaal sellest kohast ja olukorrast, tavaliselt see kujuneb mõne ajaga, aga siin lugedes on see kohe olemas, nagu oleks enne näinud või käinud või lugenud. Loen edasi, ise mõeldes, et mis raamatus sarnane koht võis olla. Jõuan leheküljele 77, kus on lause: "Pidin kuidagi alla pääsema, ja korraks kippus mind kiusama sama naeruväärne tung, mida olen tihti tundnud teatri kõige ülemisel rõdul istudes: tahe alla hüpata." Ja ma tean, et mul on see lause arvutisse üles kirjutatud mingist ajast. Vaatan järgi, selle juurde on märgitud Meister ja Margarita. Aga, tähendab, ma olen seda siis lugenud? Millal? Kuidas ma selle peale sattusin? Kodus mul seda pole, kohustuslik pole see olnud. Mitte, et ma niisama raamatuid ei loeks või ei oleks lugenud, aga.. Ma pole ka lugenud ainult mingit katkendit, kuna lehekülgedel 103 ja 118 tulevad veel kaks tsitaati mulle väga tuttavad ette.

Miks ma seda raamatut ei mäleta(nud)? Miks ma selle tsitaadi hoopis Meister ja Margaritale olin omistanud? Kuidas ma sain täiesti unustada minuga väga mitmes mõttes haakuva raamatu, mis, ma olen kindel, haakus ka siis, 2010. aasta novembris, kui ma selle Nõmmelt laenutasin, nagu ütleb ESTERi ajalugu.