'ma ei tahtnud kunagi midagi rohkemat, kui mulle pähe mahub. ja s e e ei mahu mulle pähe.'
ühes mu mingiaegses draftis:
'indeed, sa ei saa tõesti ise arugi, kui hull sa oled.'
pretendente?
tuletõrjenäidend 'läbi suitsu ja leekide'
neil on kas sarnased saladused või neil pole neid üldse.
jooksmine on kõige efektviisem, kui kuulata neid 'go to hell, i can do without you' lugusid. isegi kui nad ei ole üldse upbeat.
ma tahan juba mõelda, et
who
would've
thought
if you can't handle it, just ignore it.
astun bussist maha ja
'sest et ann ann ann ann, annannannann, ann ann ann ann, annann ann, ann, sa oled, ann, ma olen iluuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu ...........................................................us'
Korraga lausus mõjukas kriitik mulle kuivalt, täiesti ilma irooniata, tungivalt: "Kirjutage ikka sellest, mida te kõige rohkem häbenete. Ärge öelge, et teie midagi ei häbene. Ärge valetage." /Viivi Luik, "Varjuteater", lk 166