'lately i often get going when i should've arrived'

/new work
by christina ciupke, nik haffner & mart kangro

aga vähemalt
tee peal ümmarguse näoga kollase kassiga
võtsime teatavaks üksteise olemasolu

Dralms
Gang of Pricks

üle mitme öö jälle üksi ja Tartus
loo lüürika pole muuseas üldse tähtis
(ma pole seda õieti kuulanudki)
lihtsalt see vibe kuidagi
ja see ka, et tegelikult on kõik selles osas nii hullupööra hästi
et paneks või kõik panti, et see püsiks

edit: aga võib-olla sellest tunnebki hullupööra hea ära,
et selline asi pole vajalik