thoughts on a topic i wasn't intending on thinking about

"We're trying to remind ourselves that the demons who took you away from us were always part of the deal. After all, it was the way you sang about those demons that made everyone fall in love with you in the first place. You fearlessly put them on display, and in doing so, brought us together and taught us to be more human. You had the biggest heart, and managed to wear it on your sleeve."
/members of Linkin Park about Chester Bennington

it's a topic with too many angles and particulars and emotions connected to it to ever figure out (and i don't really mean the 'why' questions here)

'the thrill of human connection' (also very strongly in theatre) – i feel and i'm hoping that has a lot of preventative power, but i'm of course aware it can be far from enough and

and i'm not sure what can finish that sentence

Valmistudes tööotsinguteks, korrastades-kujundades CV-d, tehes nimekirja oma oskustest jmt:

kui aus olla, siis mu kõige suurem nõrkus on vist ikkagi see, et emotsionaalne pinge, stress, eriti kui seda on tundmas ja selle pealt omavahel suhtlemas ka palju inimesi mu ümber, väsitab mind kohutavalt ära, nii, et ma muutun (ajutiselt) üleüldiselt nõrgaks ja kurvaks ja oht mingisse suuremasse auku kukkuda suureneb oluliselt.
õnneks siiski puhkamine valdavalt aitab selle vastu.
ja puhkama peavad ju muidugi kõik, ma pole mingi erand selles osas. but that's not the point.

mulle lihtsalt tundub, et ma jõuan sellistes oludes üpris ruttu punkti, kus ma mõtlen, et i can not deal with this.
muidugi ma tegelt siiski diilin. mul on ikka mingid eneseabioskused olemas, ma suudan endas toimuvat mõneti suunata, kohati isegi üle keskmise hästi. aga kohati ikkagi mitte ka. või mingist momendist alates. ikka tuleb kuskil murdepunkt. aga pärast seda läheb elu ometi edasi.

ma avastan, et vahel on minu jaoks teatris

kõige huvitavam see, kuidas inimesed teatrit vaatavad, üksisilmi & kogu kehaga, armunult, nendega toimub midagi tähtsat, mis sest, et nad "ainult vaatavad", nad annavad endast sõnatult nii palju välja ja nende tähelepanu koondav tegutseja ergastub sellest ja saab rohkem selleks, kes ta hetkes tahab olla ja kuhu tema intuitsioon teda juhib, see on üks noid asju, mille jaoks sõna 'ilus' mu meelest on kõige sobivam

Kuulsin kunagi ammu mõtet, et "people don’t change, they just become more of what they are". Ma ei usu selle üldkehtivusse, aga siiski olen kohanud küllalt palju juhuseid, mida see lause hästi kirjeldab. Kasvõi enda puhul tunnen, et läbi aastate nii ongi olnud.

Pean silmas seda, et ma tajun, et kõigi mu tasapisi muutumiste alged on minus lapsepõlvest peale olemas olnud. Järjepidevus. Olen rahul.