publiku igavene ja kohati loll komme plaksutada
selgub, et ei saa sellest lahti, etendajad pmst ei saa publikut sellest lahti harjutada, kui ebateatraalselt nad ka etendust ehk olukorda ei presenteeriks
mõni teine viis näidata oma, hmm, mitte tänu, aga poolehoidu?
st, see, et ma ei plaksutanud (nii palju kui teised) ei tähenda üldsegi, et ma poleks teie poolel olnud
see lihtsalt ei oleks sobinud

küsimustest
kui sa ei küsi, siis sa annad endale võimaluse ise valida. seega, küsimusega 'aga kuidas täpselt ma pean' võtad sa endalt ebatraditsioonilised ja potentsiaalselt viljakamad lahendusvõimalused ja jõuad tõenäolisemalt ikka nende samade vanade järeldusteni,
milleni sa jõudma 'pidid'

hit the nail on the head!
(teksti- ja suhtluskeel oli inglise)
professional and so on
nts though: deal more with the language of theatre  
yeah, i'm mostly all about the message

a brush that paints the same picture over and over again is only usable once.

/Peter Mumford, lighting designer

20. sajandi kunsti ajaloo loengust
Saksa kunstnik, tollal dadaistlike huvidega Kurt Schwitters otsustas tutvuda dadaist Georg Grosziga. Ta uuris välja Groszi aadressi ja läks tema ukse taha, koputas. Grosz avas. Schwitters: "Tere hommikust, härra Grosz. Mina olen Schwitters." Grosz vaatas meest, ütles "Mina ei ole Grosz," ja tõmbas ukse kinni. Schwitters vihastas, hakkas juba trepist alla minema, aga tuli tagasi üles, koputas uuesti uksele ja kui uks paotus, hüüdis ta: "Aga mina ei ole Schwitters ka!"


mäng-nali-teater-illusioon
mis seal nii väga vahet