Tähtis küsimus:
Kas ma peaksin enda tuumaks pidama seda, mida (ja seetõttu ka kuidas) ma teen; seda, milliste (isiku)omadustega inimene ma enda arvates olen; seda, milliseid teadmisi olen omandanud ehk mida ma tean; või seda, millisena teised mind mulle tagasi peegeldavad?
Ma tõesti ei oska sellele vastata. Ja ma ei ole isegi päris kindel, mida ma senimaani olen uskunud. Igaüks neist variantidest tundub mingitpidi loogiline ja mingitpidi jällegi vale. Samas mulle tundub, et mingisugune konkreetne vastus oleks kasulik, et enesetunne liiga labiilseks ei läheks.

ja samas ma igatsen tunda ennastsalgavat huvi ja tegutsemisindu millegi muu suhtes.

et siis "Tähelaps".
esietendus on.. varsti.
tean küll, et see pole mõistlik soov, aga
tahan endalt veatut sooritust.
oi kui magus see oleks.

'Muldmaa selgitab, et tihtipeale juhtub nii, et kui tehakse palju uuringuid ja arst ütleb, et me ei leidnud midagi, siis patsient tõlgendab seda nii, justkui kõik oleks halvasti. "Keskendutakse probleemile ja see kinnistub," sõnab Muldmaa ja toob näiteks, et valu muutub krooniliseks. "Inimesed peaksid saama julgustust sellest, kui ulatuslike uuringutega välistatakse hullud asjad. Tavaliselt need asjad, mida esmalt otsitakse, on kõige halvemad variandid. Kui need on välistatud, on asi tegelikult palju parem, kui alguses paistis. Tema sõnul on sellisel juhul vale öelda, et inimesel on mingi psühhosomaatiline, peas kinni olev haigus. Õigem oleks seda nähtust nimetada funktsionaalseteks häireteks. --- "Uuringutega on neuroloogiline haigus välistatud, aga inimene on --- vaevatud. --- Muldmaa selgitab, et tihti on nende vaevuste taga emotsionaalne stress ---.'

[http://epl.delfi.ee/news/lp/teaduspohine-meditsiin-ja-noidus-kohtuvad-platseeboefektis?id=76152891]

Ühesõnaga, täiesti tõenäoline, et nii, noh, lihtne ongi.
Teadmatusest oleks üleüldse parem end vähem häirida lasta.

Palju toimub kogu aeg midagi või noh tegelikult oleneb ka kuidas mõõta ja tegelikult peaks ütlema mitte isegi et toimub vaid et teen igav ei ole kunagi kuigi mittemidagitegemist tuleks justkui siiski ette või vähemalt kui pidada selle all silmas tegevusi mis ei ole seotud kohustustega ega aita mul otseselt jõuda järgmisesse tuppa kus minust targemad inimesed vestlevad niisiis mitte midagi teod on magamine söömine esteetiliselt meelepärase sihitu silmitsemine jalutamine ja kindlasti veel mingid mis mul ei tule praegu meelde kohe piinlik hakkab enda ees et nii palju on neid asju

What do you think about when you don't want to think about work or responsibilities or things that make you anxious or little missteps or even accomplishments or the people you met today or the friends you haven't spoken to in awhile or all the ways you could become better at something or imaginary conversations or things you can't quite remember?

What do you think about when you're done with all that
for the day?

Pean jälle õppima rohkem üksi olema.
Aga pole viga.

Ma ei saa ikkagi üle ega ümber sellest,
kui väga mul on elus vedanud.

Ma mõtlen sellele sageli.

Vamala
CHAMPS

5 minutes of extra heaven

iseenesest on tore, kui keegi, kelle puhul sa eeldad automaatselt, et ta ilmselt ei mäleta sind või sinust suurt midagi, ütleb (taas)tutvumisel esimesena, et jaa-jaa, me oleme kohtunud.

---

Väsinud ja magamata mina ei ole üksiolevale iseendale hea kaaslane. Võib-olla ainult siis, kui leiab mingit väljendust.

linnahalli taga enne väikest seiklust.
04.07

Now that I think about it, I guess one of my greatest and possibly most detrimental fears is to complitely misjudge a person.

Paul Is Alive   EL VY

"Thinking evades regulation and contests classification. To think is itself to subvert any rigid distribution of classes, places and norms."

/Peter Hallward paraphrasing Jacques Rancière

[magistritöö|rahvusraamatukogus 3|retrospektiiv]

"Not to say that art is not already working with it; a lot of great art engages with spectator activity. But the question is: how do you invite? And if you invite, are you interested in what the spectator brings to the work or have you invited them simply because you feel lonely, need company, or want to manipulate?"

/Janez Janša in a self-interview

[magistritöö|rahvusraamatukogus 2]

"The act of witnessing and subsequent public declaration for the event ("did you see that?") inaugurates both the actualization of the event itself and the becoming-subject of whoever engaged in such an act of fidelity."

"For Badiou, Theatre will thus be an event – something that happens, something particular, localized and situated – that upsets this address, emerging from within theatre itself, out of a certain ‘void’ within it."

/Simon Bayly about Alain Badiou

[magistritöö|rahvusraamatukogus 1]

Muidu on selfie'd rõõmsad – vaadake, kui õnnelik ma olen, kui ilusas kohas ma olen, kui ilusat sööki ma söön.

Aga Shakespeare annab võimaluse näidata: vaadake, kui traagiliselt ma võin nutta!

/Rea Lest, NO99 lavastuse "Pööriöö uni" kohta

"Kas usute juhusesse või saatusse?"

Kell on midagi peale südaööd, viimane buss Tartusse. Peatume 5 minutiks Mäos (oli vist?). Buss on pime, ainult mõned helendavad ekraanid, sh minu oma. Bussijuhil taustaks mängivast raadiost tuleb vaheldumisi Mati Nuude "7 valget kivist inglit, 7 tumma iludust" ja meelas naisterahva hääl rääkimas, et "kui vajad vestluskaaslast, helista numbril..." Kuidagi groteskne.

'lately i often get going when i should've arrived'

/new work
by christina ciupke, nik haffner & mart kangro

aga vähemalt
tee peal ümmarguse näoga kollase kassiga
võtsime teatavaks üksteise olemasolu

Dralms
Gang of Pricks

üle mitme öö jälle üksi ja Tartus
loo lüürika pole muuseas üldse tähtis
(ma pole seda õieti kuulanudki)
lihtsalt see vibe kuidagi
ja see ka, et tegelikult on kõik selles osas nii hullupööra hästi
et paneks või kõik panti, et see püsiks

edit: aga võib-olla sellest tunnebki hullupööra hea ära,
et selline asi pole vajalik

SO, HERE'S A RADICAL NEW IDEA: INSTEAD OF DOING THINGS IN THE ORDER OF (THEIR PERCEIVED) URGENCY, TRY DOING THEM IN THE ORDER OF THEIR IMPORTANCE TO YOU, MMH?

Nägin täna raamatukogus selga.
Püüdsin siiski rahulikuks jääda ja hoida oma mõtteid sellest numbrit tegemast. Et don't go down that road, eks.

Üks pool must ütleb, et vaevle nüüd, oled selle ära teeninud. Pealegi pole see midagi võrreldes...

Teisalt aga saan ma aru, et see pole enesealalhoiu seisukohast jätkusuutlik mõtteviis.

Aga ühelt poolt siiski...

Ja samas...

Ma püüan tänaval teadlikult vältida igasuguste linnaruumis laiutavate ekraanide vaatamist. Paratamatult jääb mu pilk nende multifilmide konksu otsa, aga niipea kui teadvustan, et "Hinnad all!" või "Fervex teeb terveks" või mis iganes, siis pööran pilgu kohe mujale. Ükskõik kuhu, inimestele või taevasse või mingile hallile kiviseinale kasvõi. Sest see tundub ikka kuidagi parem või normaalsem või stabiilsem või rohkem päris kui kõik ekraanid, millesse ma nagunii suure osa ajast nii töö kui kooli tarvis süvenenud olen. Muidugi võib öelda, et kui ma juba mulle pähetaotavat sõnumit teadvustasin (või isegi kui veel ei teadvustanud, aga nägin), siis on juba hilja, olen mõjutatud nagunii. Mis on tõsi, aga selles pea ära pööramises peitub minu jaoks siiski mingi väike moraalne võit või üleolek. Et ma ei lase end täielikult ajupesta ega hüpnotiseerida, et mul on ja ma hoian alles võimalust valida, milliseid pilte oma teadvusse saadan.

Helvellyni (mäe nimi) nägemine vaimusilmas [—] sisaldab mõtet Helvellyni nägemisest ja on seetõttu keerukam operatsioon kui Helvellyni nägemine.

/Gilbert Ryle (Wolfgang Iser, "Fenomenoloogiline lähenemine")

-
The moments or times when I've felt someone else's strong emotion(s) evoke deep sensations in my own physical and emotional self still intrigue and fascinate me greatly.
-

Kas vaist on pädev vahend etenduskunstiteose hindamiseks?

There are aspects of one's life only oneself can place value on. (Or only oneself will.)
Sometimes a reminder of the worth and significance of such aspects is needed.

How much pressure are you feeling, generally?

It's a new kind of era.

Silas   Betty Who
vaiksepoolsel volüümil
ja leige kanepitee

ninajuurest
oimudele
üle kukla
juukseotste
"luigekaela"
õlgadeni

välja

wondering, is there even such a thing as 'too carried away'?