Ma püüan tänaval teadlikult vältida igasuguste linnaruumis laiutavate ekraanide vaatamist. Paratamatult jääb mu pilk nende multifilmide konksu otsa, aga niipea kui teadvustan, et "Hinnad all!" või "Fervex teeb terveks" või mis iganes, siis pööran pilgu kohe mujale. Ükskõik kuhu, inimestele või taevasse või mingile hallile kiviseinale kasvõi. Sest see tundub ikka kuidagi parem või normaalsem või stabiilsem või rohkem päris kui kõik ekraanid, millesse ma nagunii suure osa ajast nii töö kui kooli tarvis süvenenud olen. Muidugi võib öelda, et kui ma juba mulle pähetaotavat sõnumit teadvustasin (või isegi kui veel ei teadvustanud, aga nägin), siis on juba hilja, olen mõjutatud nagunii. Mis on tõsi, aga selles pea ära pööramises peitub minu jaoks siiski mingi väike moraalne võit või üleolek. Et ma ei lase end täielikult ajupesta ega hüpnotiseerida, et mul on ja ma hoian alles võimalust valida, milliseid pilte oma teadvusse saadan.