"Mulle lihtsalt meeldib mõistatusi koostada ja neid siis elegantselt lahendada." Vladimir Nabokov sellest, miks ta kirjutab

see tunne,
kui sa leiad juhuslikult ja äkki täpse nimetuse nähtusele või omadusele või elemendile,
mille sa avastasid aastaid tagasi ja mille olemasolu või mitteolemasolu või varieeruvuse üle sa sellest ajast saadik hämmeldust oled tundnud,
on ootamatult rahuldustpakkuv.
"Kognitiivne jäikus on võimetus pöörata oma tähelepanu dominantselt stiimulilt mujale ehk muuta tähelepanu objekti/subjekti. See muudab võimatuks muuta oma käitumist."

The people we lean most towards are, among other things, the ones who (to us) seem to have some sort of insight into how the world works (especially when that insight correlates with our wishful ideas of the world), basically who seem to have figured out something we haven't yet but would very much like to, or atleast would like to now that this has been brought to our attention. Basically who we think know something that we do not.
The phenomenon is most interesting though in the case when it happens to be mutual.

In other news, kummaline jälgida, kuidas mingi päästikmärgi ilmnemisel langen ise oma reaktsioonide ja püüdluste ja alateadvusest nüüd vaadeldavale pinnale jõudvate soovidega lausa kirjanduslikku klišeesse. Isa, sa ei tea, kui hea meel mul on, et sulle mu analüüs meeldis.

asjaolud on muutunud tõepoolest

The Beatles – I Want to Hold Your Hand

ja lisaks on inimesi üllatada suurepärane!