'mul ei ole mingit kindlat põhjust arvata, et ma sellega hakkama saan' vs 'mul pole mingit põhjust arvata, et ma toime ei tule'
Võib sõnastada ka üldisemalt:
'algstaadium on see, et inimene ei ole mingiks konkreetseks asjaks võimeline, kuna ta pole selleks pädevusi omandanud (omandamine kui lõpetatust vajav tegevus)' vs 'inimene suudab oma seniste oskuste ja kogemuste pealt loominguliselt tuletada uusi ja edukaid toimetulekuviise ka uute olukordade tarbeks'

Arusaamisele, et esimeses lauses olev loogika teatud asjade puhul minu mõtlemise osaks on, olen ma jõudnud läbi avastamise, et on olemas inimesi, kelle vaikimisi positsioon on see teine. Need teist tüüpi inimesed, kes justkui täiesti enesestmõistetavalt võtavad sellise hoiaku olukordades, kus mulle tundub see enesekindlus jabur ja ohtlik. Ohtlik selles mõttes, et minu hinnangul viib see tõenäoliselt läbikukkumiseni, mis automaatselt = halb, mis omakorda = poleks pidanud proovima.

AGA, samas ikkagi enamasti sellisel puhul täielikku läbikukkumist ei tulegi. See inimene ujub kuidagi, ehk mitte kõige elegantsemalt, aga siiski, sellest olukorrast välja, osavamana ja oma enesehinnangule kinnituse saanuna.

Mulle omase loogikaga sinnamaale ei jõua.

Ehk siis, jällegi tõestatud, et ma tunnen hästi teooriat, saan aru või vähemalt arvan saavat, mis on mu mõtlemises valesti. Ja ma suudan oma mõttes konstrueerida laused, mis konstanteerivad vastupidist. Ehk siis ma suudan sel määral teisiti mõelda. Aga kuidas teisiti uskuda?

minu jaoks on alati olnud n-ö ebatõenäoline minna pikalt sirgjoont pidi ühe eesmärgi saavutamiseni välja. mul on igas eluetapis olnud mitmesuguseid ideid, mida ma pole realiseerinud, ja projektikesi, mis ongi algstaadiumisse jäänud. ja mulle tundub praegu, et mida aeg edasi, seda enam mul see tendents süveneb, sest seda vähem on mu ümber väljastpoolt peale pandud raame, mis mind kõrvale kalduda ei lase ja liikuma sunnivad. ja ma mõtlen küll, et mul on nii hea meel, et ma pole enam kooliealine, ma ei ole kordagi mõelnud seda mõtet, et tahaksin olla (taas) noorem, nii et ma hindan valikuvabadust üliväga, aga kuidas seejuures ikkagi midagi tehtud saada? ma ei oska ju tegelikult ka lihtsalt niisama olla, kärsitus tuleb peale.

paljuski lasen ma end takistada hirmul ja ettevaatlikkusel. isegi kui ma enamasti enda jaoks ei teadvusta, et põhjused just selles on.

oma käitumise ja enda kohta käivate uskumuste puhul olen tähele pannud, et kõige paremini aitab neid muuta enda konkreetne kogemus, et teisiti on võimalik. st, on vaja meelde tuletada, millal on see tunne, mida ma taotlen, minus varem eksisteerinud ehk mis puhkudel see tekib. ja siis minna hästi selle tunde sisse, toita kujutlusvõime abil oma mälestust sellest või elada sisse selle tundmisse teises, käepärast olevas kontekstis ning siis püüda seda salvestada, üle kanda sinna, kuhu vaja.

aga sellele eelneb teadvustamine, et ma tegelikult tunnen küll end vahel nii. et mul on see kogemus olemas, et see ei ole mingi uus asi, mida ma pean nullist looma.

seega pean ma alustama küsimustest nagu: millal ma olen kindlameelne ja oma visiooniga inimeste ja situatsiooni juht? millal ma olen enesekahtluseta julge jagama oma arvamusi ja vaateid? millal ma tunnen, et on kohane, et ma kedagi juhendan, suunan, õpetan? selliseid olukordi ei ole tegelikult üldse eriti raske üles leida, aga millegipärast ei ole ma ikkagi harjunud sellisest küljest kui päriselt enda osast mõtlema, ehkki ma võin (nähtavasti) sujuvalt selle rolli võtta, kui võimalus ja vajadus tekib.

'kui kõik teised sinu ümber usuvad sinusse rohkem kui sa ise [---]'
silmadega üle selle rea käies sain ma äkki aru, et.. see vist ongi tõsi.
ma arvan, et see ei avaldu ega tegelt kehtigi igapäevasuhtluses, aga sooritust ja inimeste tähelepanu all olu nõudvatel hetkedel on see väga aktuaalne.

ja ehkki ma olen pikalt rinda pistnud küsimusega, et kuidas päris tõsiselt uskuda, et ma olen võimeline millekski, mille osas ei või ju üldsegi kuidagi kindel olla, et ma seda olen (sellise küsimusepüstitusega ilmselgelt ei saagi võita, aga sinnani ma alati jõuan), siis seni parim vastus, mis ma olen leidnud ja mis tõesti aitab seda ringküsimust murda piisavalt, et tekiks natukenegi teistsugune muster,

on see mõte, et

'parim viis enesekindlust kasvatada on uskuda endasse kui võimekasse õppijasse'.