'mul ei ole mingit kindlat põhjust arvata, et ma sellega hakkama saan' vs 'mul pole mingit põhjust arvata, et ma toime ei tule'
Võib sõnastada ka üldisemalt:
'algstaadium on see, et inimene ei ole mingiks konkreetseks asjaks võimeline, kuna ta pole selleks pädevusi omandanud (omandamine kui lõpetatust vajav tegevus)' vs 'inimene suudab oma seniste oskuste ja kogemuste pealt loominguliselt tuletada uusi ja edukaid toimetulekuviise ka uute olukordade tarbeks'

Arusaamisele, et esimeses lauses olev loogika teatud asjade puhul minu mõtlemise osaks on, olen ma jõudnud läbi avastamise, et on olemas inimesi, kelle vaikimisi positsioon on see teine. Need teist tüüpi inimesed, kes justkui täiesti enesestmõistetavalt võtavad sellise hoiaku olukordades, kus mulle tundub see enesekindlus jabur ja ohtlik. Ohtlik selles mõttes, et minu hinnangul viib see tõenäoliselt läbikukkumiseni, mis automaatselt = halb, mis omakorda = poleks pidanud proovima.

AGA, samas ikkagi enamasti sellisel puhul täielikku läbikukkumist ei tulegi. See inimene ujub kuidagi, ehk mitte kõige elegantsemalt, aga siiski, sellest olukorrast välja, osavamana ja oma enesehinnangule kinnituse saanuna.

Mulle omase loogikaga sinnamaale ei jõua.

Ehk siis, jällegi tõestatud, et ma tunnen hästi teooriat, saan aru või vähemalt arvan saavat, mis on mu mõtlemises valesti. Ja ma suudan oma mõttes konstrueerida laused, mis konstanteerivad vastupidist. Ehk siis ma suudan sel määral teisiti mõelda. Aga kuidas teisiti uskuda?