minu jaoks on alati olnud n-ö ebatõenäoline minna pikalt sirgjoont pidi ühe eesmärgi saavutamiseni välja. mul on igas eluetapis olnud mitmesuguseid ideid, mida ma pole realiseerinud, ja projektikesi, mis ongi algstaadiumisse jäänud. ja mulle tundub praegu, et mida aeg edasi, seda enam mul see tendents süveneb, sest seda vähem on mu ümber väljastpoolt peale pandud raame, mis mind kõrvale kalduda ei lase ja liikuma sunnivad. ja ma mõtlen küll, et mul on nii hea meel, et ma pole enam kooliealine, ma ei ole kordagi mõelnud seda mõtet, et tahaksin olla (taas) noorem, nii et ma hindan valikuvabadust üliväga, aga kuidas seejuures ikkagi midagi tehtud saada? ma ei oska ju tegelikult ka lihtsalt niisama olla, kärsitus tuleb peale.

paljuski lasen ma end takistada hirmul ja ettevaatlikkusel. isegi kui ma enamasti enda jaoks ei teadvusta, et põhjused just selles on.

oma käitumise ja enda kohta käivate uskumuste puhul olen tähele pannud, et kõige paremini aitab neid muuta enda konkreetne kogemus, et teisiti on võimalik. st, on vaja meelde tuletada, millal on see tunne, mida ma taotlen, minus varem eksisteerinud ehk mis puhkudel see tekib. ja siis minna hästi selle tunde sisse, toita kujutlusvõime abil oma mälestust sellest või elada sisse selle tundmisse teises, käepärast olevas kontekstis ning siis püüda seda salvestada, üle kanda sinna, kuhu vaja.

aga sellele eelneb teadvustamine, et ma tegelikult tunnen küll end vahel nii. et mul on see kogemus olemas, et see ei ole mingi uus asi, mida ma pean nullist looma.

seega pean ma alustama küsimustest nagu: millal ma olen kindlameelne ja oma visiooniga inimeste ja situatsiooni juht? millal ma olen enesekahtluseta julge jagama oma arvamusi ja vaateid? millal ma tunnen, et on kohane, et ma kedagi juhendan, suunan, õpetan? selliseid olukordi ei ole tegelikult üldse eriti raske üles leida, aga millegipärast ei ole ma ikkagi harjunud sellisest küljest kui päriselt enda osast mõtlema, ehkki ma võin (nähtavasti) sujuvalt selle rolli võtta, kui võimalus ja vajadus tekib.

'kui kõik teised sinu ümber usuvad sinusse rohkem kui sa ise [---]'
silmadega üle selle rea käies sain ma äkki aru, et.. see vist ongi tõsi.
ma arvan, et see ei avaldu ega tegelt kehtigi igapäevasuhtluses, aga sooritust ja inimeste tähelepanu all olu nõudvatel hetkedel on see väga aktuaalne.

ja ehkki ma olen pikalt rinda pistnud küsimusega, et kuidas päris tõsiselt uskuda, et ma olen võimeline millekski, mille osas ei või ju üldsegi kuidagi kindel olla, et ma seda olen (sellise küsimusepüstitusega ilmselgelt ei saagi võita, aga sinnani ma alati jõuan), siis seni parim vastus, mis ma olen leidnud ja mis tõesti aitab seda ringküsimust murda piisavalt, et tekiks natukenegi teistsugune muster,

on see mõte, et

'parim viis enesekindlust kasvatada on uskuda endasse kui võimekasse õppijasse'.