Unenägu ööl vastu 22. augustit 2014,
üsna vabalt kirja pandud.

ma olin segatud kahe maffiagrupeeringu võitlusse.

olin mingitel läbirääkimistel isepäiselt ja ettevaatamatult kritiseerinud vastasgängi bossi, mispeale ta lubas mu sealsamas ära vägistada. minu poole mehed (olin ainuke naine ruumis) seda muidugi ei lubanud, vaid üritasid viia juttu tagasi eelmiste teemade juurde (üritati mingit kokkulepet saavutada), aga me kõik teadsime, et vastaste boss on mulle pilgu peale pannud ja ootab ainult sobivat momenti. nii et kui mingil hetkel pidi minu poole boss ära minema (tema oli ainuke, kellel oli piisavalt võimu, et seda teist bossi kontrolli all hoida), ilmus äkki mu kõrvale suur musklis mees (punapea), kes pidi mulle ihukaitsjaks olema.

mina ise olin terve unenäo jooksul (v.a päris algus, kui vastaste bossile vastu rääkisin) täiesti passiivne, lihtsalt kartsin ja jälgisin, mis minuga tehakse.

ihukaitsja ütles, et me peame sellest ühisest koosolekuruumist jalga laskma, sest kuigi vastaspool üritab head nägu teha, on neil kohe kavas meid rünnata. nii et me sõitsime tema maasturiga kuhugi pärapõrgusse, ühte vanasse talumajja. mõne aja pärast tulid teised meie omad ka sinna järgi, hambuni automaatide jms-ga relvastatud.

ühel hetkel hakati meie maja tulistama, granaadid lendasid jms, mu ihukaitsja oli ka võitluses ja ma peitsin ennast kuhugi ära. tüki aja pärast sai lahing läbi ja ma tulin keldrist vms kohast välja. igal pool majas ja maja ümber olid meie meeste surnukehad, mõned vastaste omad ka. mu ihukaitsja oli ainuke elav hing. ta ütles, et me kaotasime ja et kohe tulevad vastased tagasi (läksid korraks haavatuid ära viima vms), et meie meestelt relvad ja muu sõjasaak kokku korjata.

järeldasin, et ilmselt võtavad nad ka minu kaasa, kui mu siit leiavad. mõtlesin, et põgeneme siis jälle ihukaitsjaga kuhugi ära, aga ta läks ise minema, ei võtnud mind kaasa ega vaadanud enam minu poolegi. siis sain aru, et nüüd oli meie boss surnud, kes talle minu kaitsmise eest maksnud oli, ja et ta tegelikult ei hoolinud minust absoluutselt ja tal polnud enam mingit motivatsiooni mind kaitsta. jäin üksi majja, olin paanikas ja ei teadnud, mida teha. olin selles ihukaitsjas pettumisest väga šokis.

siis tulid majja mingi naine ja tema poeg, teadsin, et nad on meie poole inimesed. nad võtsid mu kaasa, võtsime kiiruga ka nii palju meie meeste varustust kui jaksasime (surnukehi mitte) ja sõitsime veoautoga minema. jõudsime kuhugi metsa ja hakkasime varustust maha matma, et vastased ega võimude sõdurid neid ei leiaks. see naine lihtsalt tegutses emotsioonitult, vastas mu küsimustele napilt ega tundunud minust huvituvat. kuulsin talt, et valitsuse väed ja politsei otsib meid taga, et tõenäoliselt saavad nad meid kätte, me peame kohtus tunnistama ja et me ei tohi meie omi sisse rääkida, ega ka vastaste omi, kuna siis saame kättemaksu osalisteks.

unenägu lõppes sellega, et me kaevasime ja ma tundsin, kui mõttetu on elu, kuidas mul pole mingit pääsemisvõimalust, kuna kohus tegelikult teab kogu tõde ja üritab seda lihtsalt minult tunnistusena välja pressida, ja et kuidas mul pole mitte kellegi juurde minna, olen üksi. tegin unenäos sellise lõppjärelduse, et juba alguses ei hoolinud tegelikult keegi sellest, et mulle liiga ei tehtaks, vaid see oli kahe poole vaheline mäng au peale, mina olin lihtsalt instrument.

Õnneks või kahjuks ei oska ma seda unenägu pea mitte millegagi oma elus või peas praegu toimuvaga seostada, sest päriselt mind mingid sellised tundeid ei valda.
Huvitav on see, et tavaliselt mu unenäod sellist dramaturgilist loogikat ei järgi. Samuti ei ole ma oma unenägudes vist kunagi olnud selles damsel in distress situatsioonis, nii et see häiris mind üksjagu. Kuigi siin oli tegu teema väändunud variatsiooniga.

Ehk saab kunagi mõnel moel ära kasutada.

Demons   The National