mitte et ma saaks öelda, et ma linna selles osas eelistan, nii mõeldes ja tegelikult ei saagi ma ühtki keskkonda siin eelistada, aga siiski

Ta leidis linnaosast meeleolusid ja saladusi. Ta jälgis varjumängu ärkamist ja suremist paneelide krobelistel seintel. Ta leidis, et kosmos reedab kaudselt ennast ka siin, on leebe kõige labasema faktuuri vastu. Eero ei põlastanud linna kui niisugust. Ta leidis linnas oma veetlevalt ängistava rütmi, oma ahistava võimsa pinge, oma mõrkjad rõõmud. Eks see olnud ju ka maailm? Käidi Egiptuses püramiide vaatamas, vaadati Eiffeli torni – ometi sai ka siin linnas elamusi. Oli tarvis vaid veidigi tundlik olla, natukenegi end avada sellele maailmale, mis sind ümbritses. Oli tarvis aknale minna.

"Sügisball", Mati Unt.

kui sa oled kunagi lasnamäel vanaema juures ööbinud ja mõeldes "miks ma küll juba magama ei jää?" vaadanud neid igavesi vastasmaja aknaid, mida on nii palju ja mis aegamööda üksteise järel kustuvad, ja kummastunult mõtisklenud, et mõne sellise akna taga võib olla umbes samasugune voodi nagu sinu oma, näoga akna poole, ja selles voodis võib lamada ja und oodata samuti keegi, kes vaatab neid kaugeid vastasmaja aknaid ja mõtleb, et...

kui oled, siis see on üks võimalik põhjus, miks sa selle sügisballi tsitaadi peale äratundvalt noogutada võid.