Apelsinitüdruk. Jostein Gaarder

lugeda vanu lemmikuid
et meelde tuletada, mis on mu maitset ja arusaamu kujundanud ning mõtet suunanud

Kuid paljud inimesed elavad terve elu tunnistamata, et nad hõljuvad tühjas ruumis.

mitte jutustada lugu tähtedest, aga samas seda siiski teha, mõistad?

See ongi argipäev, mõtlen ma. See ongi tegelikkus, kuid uks, mis viib tegelikkusest välja, on üsna kõvasti paokil.

kuidas mõtleb maailmast keegi, kes teab, et peagi teda enam ei ole

Üksi asi veel – sellest ööst saati olen alati teadnud, et taevatähtedele ei saa kindel olla. Igal juhul ei suuda nad meid mitte millestki päästa. Võib juhtuda, et ühel päeval peame end ka taevatähtedest lahti rebima ja nad maha jätma.

väljaspool Apelsinitüdrukut, hiljuti mulle silma jäänud ja tegelikult iseeneses täit tähelepanu vääriv

The More Loving One. W. H. Auden

Looking up at the stars, I know quite well
That, for all they care, I can go to hell,
But on earth, indifference is the least
We have to dread from man or beast.

How should we like it, were stars to burn
With a passion for us, we could not return?
If equal affection cannot be,
Let the more loving one be me.

Admirer as I think I am
Of stars that do not give a damn,
I cannot, now I see them, say
I missed one terribly all day.

Were all stars to disappear or die,
I should learn to look at an empty sky
And feel its total dark sublime,
Though this might take me a little time.

kui keeruliselt on inimese peas seotud surm kui paratamatus, universum ja.. süü

Südamlik tervitus Georgilt, kes peab vahti Humleveienil ning teab, et tal on midagi päris ägedat, millega sarnaneda.

jätkuvus, et minu selliseksolekul, minu huvidel, minu küsimustel on mingi põhjus, keegi (olnu)