ma olen üht-teist oma isalt pärinud. võimalik, et ka selle ergastava lävelolekutunde, mis tekib siis, kui astun antikvariaati. tõin sealt kaasa kollakate lehtedega "Närvitrüki". kollastes raamatulehtedes on midagi nii tuttavat, hmm, mai-tänavalt ilmselt. ja ma ei tea enam, kas see vastab tõele või mitte, aga Viidingu nii täpselt tabavais rütmes ja riimes on midagi nõmmevanaemalikku. kes oli mu isa ema.

asi on selles, et ma tean üsna täpselt, mis ma olen pärinud oma emalt. aga isa poolt päritut ma alles olen hakanud nägema. ja uurima. ajaloolised romaanid (muuhulgas) panevad sellele mõtlema.


muide, see on postitus number 504.