liiga uni, et seoseid välja mõelda/joonistada, seega praegu lihtsalt paar olulist lähtepunkti

mulle on väiksest peale pakkunud pinget ja peamurdmist see, miks tekib autoga sõites vahel mõte uks lahti lükata ja välja hüpata? või teatris rõdul istudes hakkab närima, et mis siis saaks, kui ma nüüd alla parterisse hüppaksin? mis siis tegelikult saaks? (nb! see ei ole death wish ega üldse midagi selles mõttes depressiivset või isegi negatiivset tegelikult, the way i see it. see on mingi sügavama tasandi asi ja ma tahan uurida, mis täpsemalt.) miks täiesti ilma mingi eelneva psühholoogilise mõjutamiseta tekib ühel hetkel tahtmine seda katsetada? või tegelikult, tahtmiseks on seda palju nimetada. närvekõditav ongi see, et kust läheb piir teoreetilise mõtte ehk fantaseerimise ja tahtmise tekkimise vahel (sest mõeldes mõtleja sisimas teab, et ta päriselt ei taha seda tegu teha)? ja siis piir tahtmise ja teo vahel? kui kaua ma võin seda mõtet mõelda, enne kui mu keha päriselt selle suunas tegutsema hakkab?

vb mingis suunas juhtivad viited: ristikivi hingede öö, kundera olemise talumatu kergus
väga põgusalt kirjeldasin ühte selle varianti "Ma olen tuulest" kirjutatud tekstis
vb tekst, mis kirjutasin Toompere "Soolost", a la loomine on hävitamine on loomine jms

nägin kunagi kunstinäitusel lühifilmi (või oli see loopiv video?), mis kujutas ujumisriietes naist hästi hästi kõrgel loodusliku veekogu kohal seismas, ta oli tõesti väga kõrgel sellel hüppeplatvormil ja oli ilmne, et ta kardab alla hüpata. aga ta üritas ikkagi, tõmbus alati ainult viimasel hetkel tagasi. seda sai jälgida oma 20 minutit, kuidas ta seal kõhkles. ma vist lõpuks ei näinudki, kas ta hüppas. see on justkui eelmise nähtuse tagurpidivariant. aga tekitas sarnast ärevust. ja ma ei pea silmas lihtsalt adrenaliini kui keemilist ühendit.

mind huvitab, millised on teiste inimeste samapõhjalised mõttekäigud (ja kogemused?) sest ma tean, et need on olemas.

–

[META] Ühest küljest me tunneme, et Sina – kangelane John – pead ellu jääma, või ma langen meeleheite sügavikku. Teisest küljest me tunneme: Mis parata, John, sa pead surema, sest seda nõuab raamatu vorm.

– Virginia Woolf, "Oma tuba".