"Materjali vastupanu on iga loomeprotsessi puhul loomulik nähtus. Ma pole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut või töötanud lavarolli kallal, ilma et ma poleks esmase lõbu ja hoo raugedes kordi ja kordi vastu seina põrganud, tundes tülpimust ja pettumust oma saamatuse pärast ning mõeldes endast kui maailma kõige laisemast inimesest. Käies üleväsimuse tõttu päev otsa haigutades ringi, jah, vahepeal ka laval haigutades, on raske enda peale mitte pahaseks saada, aga siis tuleb jälle tervemõistuslikkusele üle pika aja tere öelda ja anda see täiesti põhjendatud väsimus endale andeks."

/Jim Ashilevi, "Armastuskirju teatrile", lk 186