'Vestlus' isaga.

Teadsin, et see tuleb, ja ta ei öelnud ka midagi sisuliselt eriti ootamatut, aga mõjus see mulle ikka nagu tavaliselt. Või noh, samal moel, aga tugevamalt. Sest iga korraga see koguneb. Ja ilmselt ka seetõttu, et psühholoogi juures sai isa teema viimasel korral keskseks, nii et olen teatud tundeid ja mõtteid ja nende põhjuseid hiljuti rohkem teadvustanud.

Vaatasin klaasistunud pilguga raamaturiiulit, hambad ristis, vaikisin ja kuulasin monoloogi. Selg küürus, oleksin tahtnud sirgeks ajada, aga tundus, et parem on mitte suuri liigutusi teha. Süda kloppis kuskil kurgu põhjas. Korra ei suutnud põgusat kibedat muiet tagasi hoida. Muud suutsin. Aga ma tõesti ei tea, kui kauaks veel. Kui ta kööki eemaldus ja ma tardumusest välja sain, siis mu käed värisesid, vist mitu minutit. Ja pisarad pisarateks, ka need olid pigem vihast.

Kõik need asjad, mida ma pole kunagi saanud talle välja öelda. (Rääkimata neist, mida konkreetselt seekordsel teemal vastu väidaksin.) Ükskord ma võib-olla jään enda takistamisega hiljaks ja ma ei tea, mis siis juhtub.