Ma ei ole kunagi eriti aru saanud, mis mõte on teatrivaataja kaasamisel täpse instruktsiooni täitjana. See ei loo üldjuhul erilist eeldust ei vaataja ja teose ega ka kunstniku ja teatrisse tulnu vahelise sügavama kontakti tekkeks. Ühes “tõotatud maa” sellises stseenis aga oli 40 sekundit silmside pidamist siiski huvitav vaadata. Võib-olla seepärast, et pilk on niivõrd peen protsess, et selles on alati see paeluv inimlik määramatus sees.

-ilmumas