Reede öösel jalutades kesklinna tänavatel, mööda lokaalide ees sotsialiseeruvatest inimhulkadest, nähes tuttavaid ja neid, kes mingite vangerduste tulemusena on muutunud endisteks tuttavateks, mõtlen, et kui paljud inimesed on läinud lahku ja siis teistega kokku, kui palju on kunagised mustrid muutunud, kunagi oli tema tolle tüdruk, ta ise mõtles ja ka teised mõtlesid temast nii, nüüd on ta keegi teine ja ka mina olen keegi teine ja me pöörame teretamata pead kõrvale. Kui see linn, mis on olnud olemas ammu enne mind ja saab olema ka kaua pärast minu lahkumist, muutub nii kiiresti ühest teiseks, mis siis üldse on see konstant, mille külge ma oma identiteedi päriseks ankrusse siduda saan?