olin oma peas selle postitamist juba nii korduvalt ja konkreetselt ette kujutanud, et olin veendunud, et olin selle siia juba jäädvustanud, aga selgub, et siiski mitte, niisiis, järjepidevuse huvides
mõned päevad pärast VLe viidatud Jüri Üdi luulerea postitamist siia astusin hoopis teise ideega sisse antikvariaati. pilk jäi pidama ühes virnas kõige peal hajameelselt lebaval Loomingu Raamatukogu väljaandel – JÜ kogul 'Armastuskirjad' (1975). mõtlesin siis oma trajektoorilt kõrvale pöördudes, et vaatan puht igaks juhuks sisse, ja sirvides jõudsin luuletuseni pealkirjaga 'Anonüümse daami Krauklise-eleegia', mille finaaliks oligi see sama lõngakera rida (mis küll koos kõigi eelnevatega polnud päris see, mida ma oleksin oodanud või isegi lootnud, aga miks ta olekski pidanud olema).

veel ootamatuid õnnelikke kohtumisi
Haruki Murakami, 'Kafka mererannas':

See on see, et teatud sorti lõpetamata tööd kütkestavad inimesi just oma ebatäiuslikkuse tõttu, või vähemalt kütkestavad teatud sorti inimesi oma ebatäiuslikkuse tõttu.
+
Heakvaliteediline ja tihe ebatäiuslikkus virgutab inimese teadvust ja stimuleerib keskendumisvõimet. Kui kuulata sõidu ajal ainulaadselt täiuslikku teost täiuslikus esituses, siis võib tekkida tahtmine silmad kinni panna ja niisama ära surra. Aga mina kuulan tähelepanelikult [Schuberti] sonaati D-duuris ja näen sealt inimtegude piire. Ja õpin sealt, et teatud sorti täiuslikkus saab sündida vaid ebatäiuslikkuse kuhjumisest.

kaks võimalust
1) mida ma otsin, on nii klišee, et seda on parema mõtte puudumisel topitud augutäiteks nii paljudesse tekstidesse, et keeruline oleks selle peale mitte sattuda
2) mu poolintuitiivne viis valida, mida järgmiseks lugeda (ja millega oodata), toimib
ja tegelt üks veel
3) seosed varasemaga tekivad paratamatult ja ma lihtsalt lasen sel end juhtida (edit: kui võtta, et nad mitte ei teki, vaid ma tekitan neid paratamatult, siis on see üks näide sellest elu komponeerimisest)