Hetkel ma tahaksin üle kõige, et keegi tuleks mu juurde ja lohutaks mind ja ütleks, et ma ei ole iga kord eksinud.

Ma tean, et need on need öised ajad, et need on eriti just need ö i s e d ajad, et ma peaksin lihtsalt magama minema, aga..

Ma ei tea, kuidas ma üldse julgen seda avalikku blogisse kirjutada. Ilmselt seepärast, et selles on ka mingi omaette vabanemine siiski. Mis sest, et ma ju iseendale kirjutan.