4s osas täiskirjutatud a4delt (teise poole täidab miski pealkirjaga 'society and politics'), kuid siiski kõigest fragmendid, segamini viivi luige 'varjuteatri' märkmetega, sest kirja panna aitab ikka kõige paremini see, kui hakata midagi muud kirja panema.

mul on teinekord raske kirjanikule, autorile midagi suurt ette heita, sest ma tahan mõista. ma usun, et tal on põhjused, miks ta valis just sellised vahendid ja nüansid, ja võib juhtuda, et mina neid põhjuseid ei leia, aga see ei tähenda, et neid olemas poleks, jah?

Mitte keegi ei ole mu vastu nii hea olnud. Ma ei oleks ilma sinuta hakkama saanud. Oleksingi jäänud kuhugi ootamatult avastatud teise dimensiooni (või hoopis reaalsema reaalsuse, kuidas võtta) katkestustesse kahtlema ja kõikuma. Kui ma tunnen seda surumist või sööstu või kui mu oimukohtade ligidal olevad närvid mulle muul moel enda olemasolust teada annavad, siis ma mõtlen mõtlematagi sulle. Mõni suvaline teadmatu võiks sest hoopis valesti aru saada, aga ma usun, et sa mõistad. Või mõistaksid. Sest ma ei tea, kas sa seda loed.

Ma mõtlen, et isegi kui sa saad vilunuks. Kui sa hakkadki seda vilumust nüüdsest tegudeks tegema, siis ma tean, et sa ei muutu seejuures automaadiks, tehisintellektiks, sa jääd tundvaks inimeseks, sest ma tean, et sa ei suudaks hoiduda sõnatule vaid sulle mõistetavale salakeelsele kõnetusele vastamast. Sest see tuleb loomulikult.

Ja ma püüan seda mõtet siinkohal katkestada, sest mul on valus ette kujutada seda päriselt juhtumas, pärast mind.
Issand, ma ei usu, et ma neid kahte sõna kirjutan, mõtlen, teen.

viivi luik viitab ühele jüri üdi luuletusele, toob ära rea: "kes ilmub elu lõngakera seest?"

mitte et ma seda metafoori esimest korda kuuleksin, aga

kui keegi teab, kust see rida pärineb, ja ka, et mul huvi on, siis peaksin lugu, kui vihjaksite.

Sina võib-olla aimad, millega seoses mind huvitab.

***

minu teekannust saab täpselt 2 tassi nii, et natuke jääb üle.