Aga lõppu ei tule vist kunagi. Vähemalt ma ei usu sellesse.

Selgub, et sõnad päriselt teevadki selge(ma)ks. Kui sõnu on. Kui neil on olnud aega, et (ala)teadvuses valmida. Ausalt.

Ma ei teaks, kes ma üleüldse olen, kui ma oleksin minevikuta inimene. Oleksin olevikutagi vist. Sest elu ei saa tegelikult juppideks lõigata. Justnimelt lõigata. (Siis on juba käes.. mitteolek.) Ära usu, kui keegi püüab sulle vastupidist väita. (And they might.)

Sain aru – ja mul on nii väga vaja seda teada –, et mul vähemalt on lootust.
Võtab aega. Aga on. Mõlemat. Ma loodan.

Aitäh. Üliväga. Ja tsau, kui näeme.

Järjepidevust?

Maailm samme täis   Georg Ots

otsin  kelle  samme neis
 ?

Juba üks inimene, kellele ma ei saa tänaval otsa vaadata, aga ei suuda ka vaatamata jätta, on liiga   palju, et seda unustada.

The revolution against the given, in the self and in the world
/Harold Rosenberg, "The American Action Painters"

Mis siis, kui see, mida ma otsin ja ka leian, on iga kord seesama?

Spetsialist on inimene, kellelt elu on röövinud elamiseks vajaliku aja.
/Mihhail Tšehhov, "Teatri teed"


Aga muul ajal olen hiir kissellis.
It just about evens out, I think.

põleb!

Lihtsalt ja selgelt: ma tunnen end halvana ja halvasti selle pärast, mida ma olen teinud.
Nüüd hiljuti.              Aastaid 3 tagasi.
Või pigem,     kellele.
Ükskõik, mis see konkreetne sõnastus ka poleks olnud või kas seda üldse oligi:

"Ma ei oleks sinust seda eales uskunud."

Mida kõike see lause endas kätkeb.

Võib-olla olen ma millestki fundamentaalsest valesti aru saanud.
On need, kes ütleksid jaa.

Või siis oleksid kunagi öelnud..

Aga kui enam mitte, siis kas seal on üldse vahet?

Ma tunnen, et on.