Selgub, et sõnad päriselt teevadki selge(ma)ks. Kui sõnu on. Kui neil on olnud aega, et (ala)teadvuses valmida. Ausalt.

Ma ei teaks, kes ma üleüldse olen, kui ma oleksin minevikuta inimene. Oleksin olevikutagi vist. Sest elu ei saa tegelikult juppideks lõigata. Justnimelt lõigata. (Siis on juba käes.. mitteolek.) Ära usu, kui keegi püüab sulle vastupidist väita. (And they might.)

Sain aru – ja mul on nii väga vaja seda teada –, et mul vähemalt on lootust.
Võtab aega. Aga on. Mõlemat. Ma loodan.

Aitäh. Üliväga. Ja tsau, kui näeme.