Mati Unt, "Via regia"

Ütle mulle, kes sa oled, ja mina ütlen sulle, kes sina oled.

Elus ongi hästi paljude asjadega niimoodi, et kui nad juhtuvad, et siis nagu polekski see sündmus, vaid sündmus leiab aset hilinemisega või on ta ringlevalt kuskil õhus ja mõnikord lihtsalt riivab. Aga see ei tähenda, et need asjad ei mõjuks meile ja et me tegelikult ei oleks nende inimestega koos, lihtsalt asjad kulgevad erinevat moodi ja jõuavad eri viisil pärale ning sellepärast ei pea end üldsegi süüdi tundma, sest tegelikult see tunne jõudis sulle ikkagi pärale ja oleks sulle jõudnud ka pärale siis, kui sul poleks praegu terviseprobleem.

-M.-i targad sõnad.

O Superman   Laurie Anderson


Selgroogupidikoos
Tartu Uus Teater   lav Gabriela Liivamägi
nähtud 18. dets '14

(jah, need on seotud)

analoogkell ajast, mil veel numbreid ei tundnud

rahutukstegev, sest pani ärkama kaua aega vaikunes viibinud mõtted, kihid, pani need liikuma, läbistades need millegi uuega ja sidudes seeläbi veelgi rohkem kokku, samas teistsugustena kui enne, tegi pisut ärevakski, sest kes teab, mis sealt välja võib tulla, kes ennast ikka läbi ja lõhki tunneb, eks

mees "Lolita" filmist, koerakesega
ja
vaibamees, see, kes on olemas ainult usutavasti, ta istub pimeda kapi sees või öösel voodi all või liigutab su silmanurgas

nagu omaenda unenägu, kus assotsiatsioonid on sageli seletamatud ning neile seletuste otsimisega ei haruta mitte lõngakera lahti, vaid kerid aina uut niiti peale

post-post, traat-traat-dramaatiline.


PS. bakatöö teema lühidalt: performance-teater
seega, kõik on teemas.

Ma hoian endas sinu palavikku.
Kui öösiti mu varbaid uhab meri,
nad suruvad end väga ligistikku.
Ma hoian endas sinu palavikku.

Ühtainsat uduniisket tuletikku,
ah, suudaks süüdata mu põlev veri!
Ma hoian endas sinu palavikku,
kui öösiti mu varbaid uhab meri.

Indrek Hirv, kes muu
ja see sulab mu peas ühte meretulemere-unenäostseeniga
Mati Undi "Võlast"
ja võib-olla ka Urmas Alenderi laul "Solaarne", aga ainult võib-olla
ühe seisundi erinevad staadiumid?

ah, üks asi veel
Karepa rand

Kui ma enesesse tõmbun nagu tigu,
ära sina lakka laulmast, künnilind.
Sulgun endasse, et näha omi vigu,
tõmbun endasse, et kuulatleda sind.

H. Runnel

Saint Claude   Christine and The Queens
ma pole kunagi eriti prantsuse keele imetleja olnud, aga siiski

tööl, kus praegu põhiliselt mõni aeg
nagu ütleks mu unenäod, siis
kohad iseenesest
uskumatu