abstraktne mõtlemine, sa kõige alus

meeldetuletus iseendale
loe
lõpuni
läbi

Jeanette Winterson, The Art of Fiction No. 150
Interviewed by Audrey Bilger

the doctor is young
the doctor's young
he doesn't
forgive me
my tip-of-the-tongue

my 'memebering mutters, my lateral lust
my cerebrational clutter, my maniacal must

disconnection, a demential one
dates and deeds, what's done is gone

________________________________

Selle Ristikivi Hingede ööga. Kodust ega Lasnamäelt ei leidnud, võtsin raamatukogust. Hakkasin lugema. See on muide esimene eesti modernistlik romaan (kuigi see on muidugi vaieldav ja vaieldud), meenutab veidi Kafkat, Camus'd, Carrolli Alice'it, nii et kohe huvipakkuv. Selline kummastav atmosfäär, et ei peategelane ega lugeja tea täpselt, mis toimub ja miks. Mees satub poolkogemata võõrasse majja, ta kohtab inimesi, kes on talle nagu tuttavad, aga ta ei suuda meenutada, kust nimelt või kas Allani-nimeline on see või see või see..?

Loen. Äkki üks stseen üsna alguses (kontsert), mul tuleb kuidagi liiga kiirelt pähe visuaal sellest kohast ja olukorrast, tavaliselt see kujuneb mõne ajaga, aga siin lugedes on see kohe olemas, nagu oleks enne näinud või käinud või lugenud. Loen edasi, ise mõeldes, et mis raamatus sarnane koht võis olla. Jõuan leheküljele 77, kus on lause: "Pidin kuidagi alla pääsema, ja korraks kippus mind kiusama sama naeruväärne tung, mida olen tihti tundnud teatri kõige ülemisel rõdul istudes: tahe alla hüpata." Ja ma tean, et mul on see lause arvutisse üles kirjutatud mingist ajast. Vaatan järgi, selle juurde on märgitud Meister ja Margarita. Aga, tähendab, ma olen seda siis lugenud? Millal? Kuidas ma selle peale sattusin? Kodus mul seda pole, kohustuslik pole see olnud. Mitte, et ma niisama raamatuid ei loeks või ei oleks lugenud, aga.. Ma pole ka lugenud ainult mingit katkendit, kuna lehekülgedel 103 ja 118 tulevad veel kaks tsitaati mulle väga tuttavad ette.

Miks ma seda raamatut ei mäleta(nud)? Miks ma selle tsitaadi hoopis Meister ja Margaritale olin omistanud? Kuidas ma sain täiesti unustada minuga väga mitmes mõttes haakuva raamatu, mis, ma olen kindel, haakus ka siis, 2010. aasta novembris, kui ma selle Nõmmelt laenutasin, nagu ütleb ESTERi ajalugu.

The series is featuring occasional works of fiction. This is one.

"Or in the Manhattan Project's Alice in Wonderland Alice's meeting with the caterpillar is staged as an encounter between a girl from the Bronx and a stoned-out psychedelic freak."

–– Richard Schechner. Environmental Theatre, page 238

tänavalambi lollakas valgus
spasmid ja krambid, anonüümia kalgus,
toppavad trippides treppidel

postdramaatilisusele omane reaalsuse sissetung, võiks öelda ka, et faktsioon-fiktsioon


Et ma oleksin tõsiseltvõetav
Kas ma olen tõsiseltvõetav
Kui tõsiseltvõetav ma olen
kui ma tean, mida ma räägin
kas ma tean, mida ma räägin
selleks pean ma teadma, mida ma räägin


ma oleksin tuttav ruumi 214 valgustite disaini kõigi detailidega


Evolutsioon, mille toimumist tuleks ehk tagant lükata
"Nad on targad inimesed."
"Kas nad ikka on targad inimesed?"
"Nad on targad inimesed,  s e s t  nad on teinud tööd: nad on sirutanud käed välja ja haaranud, nad on saanud teadlikuks, nad on ajendatult mõelnud ja põhjalt ise sünteesinud."

postitus SEP 25, 2011:

mõtle, kui oleks nii, et kui etendus läbi saab ja saal on pime, aga publik ei ole veel plaksutama hakanud ja su silmad ei ole veel pimedusega ära harjunud ja viimane nähtav suurte veneaegsete lampide ümmarguse kuma varjund on just kadunud, et siis vajuksid kõigi nende tumeroheliste toolide seljatoed vaikselt tahapoole, horisontaalasendisse, ja kaks tundi oleks täiesti pime ja sa lamaksid seal ja teaksid, et teised, kes just seda etendust vaatasid, on ka seal, ja sa lased veel stseene oma peast läbi, sest see oli eriti [raske oleks valestimõistetav], ja sa saad veel rahulikult mõelda, sest aega on ja see kõik on veel seal, sest tulesid ei ole põlema pandud, niipea kui see juhtub, läheb midagi kaduma.

:Peter Brook. TÜHI RUUM

Kui me "US"-i lõpus pakkusime publikule võimalust natukeseks ajaks vaikselt istuma jääda, siis oli huvitav jälgida, kuidas see ühtesid solvas ja teistele meeldis. Tegelikult ei ole mingit põhjust, miks inimene peaks teatrist minema tormama, niipea kui etendus lõpeb, ja pärast "US"-i istusid paljud inimesed vaikselt kümme minutit või rohkem ja hakkasid siis spontaanselt omavahel rääkima. See on minu meelest palju loomulikum ja tervem lõpp ühisele elamusele kui minematormamine – kui see minematormamine ei ole just tahtlik valikutegemine, ja mitte ühiskondlik pruuk.

Lõpuks ometi.

Paralleeli näed?