mõtle, kui oleks nii, et kui etendus läbi saab ja saal on pime, aga publik ei ole veel plaksutama hakanud ja su silmad ei ole veel pimedusega ära harjunud ja viimane nähtav suurte veneaegsete lampide ümmarguse kuma varjund on just kadunud, et siis vajuksid kõigi nende tumeroheliste toolide seljatoed vaikselt tahapoole, horisontaalasendisse, ja kaks tundi oleks täiesti pime ja sa lamaksid seal ja teaksid, et teised, kes just seda etendust vaatasid, on ka seal, ja sa lased veel stseene oma peast läbi, sest see oli eriti [raske oleks valestimõistetav], ja sa saad veel rahulikult mõelda, sest aega on ja see kõik on veel seal, sest tulesid ei ole põlema pandud, niipea kui see juhtub, läheb midagi kaduma.
:Peter Brook. TÜHI RUUM
Kui me "US"-i lõpus pakkusime publikule võimalust natukeseks ajaks vaikselt istuma jääda, siis oli huvitav jälgida, kuidas see ühtesid solvas ja teistele meeldis. Tegelikult ei ole mingit põhjust, miks inimene peaks teatrist minema tormama, niipea kui etendus lõpeb, ja pärast "US"-i istusid paljud inimesed vaikselt kümme minutit või rohkem ja hakkasid siis spontaanselt omavahel rääkima. See on minu meelest palju loomulikum ja tervem lõpp ühisele elamusele kui minematormamine – kui see minematormamine ei ole just tahtlik valikutegemine, ja mitte ühiskondlik pruuk.
Lõpuks ometi.
Paralleeli näed?
No comments:
Post a Comment