The series is featuring occasional works of fiction. This is one.

"Or in the Manhattan Project's Alice in Wonderland Alice's meeting with the caterpillar is staged as an encounter between a girl from the Bronx and a stoned-out psychedelic freak."

–– Richard Schechner. Environmental Theatre, page 238

tänavalambi lollakas valgus
spasmid ja krambid, anonüümia kalgus,
toppavad trippides treppidel

postdramaatilisusele omane reaalsuse sissetung, võiks öelda ka, et faktsioon-fiktsioon


Et ma oleksin tõsiseltvõetav
Kas ma olen tõsiseltvõetav
Kui tõsiseltvõetav ma olen
kui ma tean, mida ma räägin
kas ma tean, mida ma räägin
selleks pean ma teadma, mida ma räägin


ma oleksin tuttav ruumi 214 valgustite disaini kõigi detailidega


Evolutsioon, mille toimumist tuleks ehk tagant lükata
"Nad on targad inimesed."
"Kas nad ikka on targad inimesed?"
"Nad on targad inimesed,  s e s t  nad on teinud tööd: nad on sirutanud käed välja ja haaranud, nad on saanud teadlikuks, nad on ajendatult mõelnud ja põhjalt ise sünteesinud."

postitus SEP 25, 2011:

mõtle, kui oleks nii, et kui etendus läbi saab ja saal on pime, aga publik ei ole veel plaksutama hakanud ja su silmad ei ole veel pimedusega ära harjunud ja viimane nähtav suurte veneaegsete lampide ümmarguse kuma varjund on just kadunud, et siis vajuksid kõigi nende tumeroheliste toolide seljatoed vaikselt tahapoole, horisontaalasendisse, ja kaks tundi oleks täiesti pime ja sa lamaksid seal ja teaksid, et teised, kes just seda etendust vaatasid, on ka seal, ja sa lased veel stseene oma peast läbi, sest see oli eriti [raske oleks valestimõistetav], ja sa saad veel rahulikult mõelda, sest aega on ja see kõik on veel seal, sest tulesid ei ole põlema pandud, niipea kui see juhtub, läheb midagi kaduma.

:Peter Brook. TÜHI RUUM

Kui me "US"-i lõpus pakkusime publikule võimalust natukeseks ajaks vaikselt istuma jääda, siis oli huvitav jälgida, kuidas see ühtesid solvas ja teistele meeldis. Tegelikult ei ole mingit põhjust, miks inimene peaks teatrist minema tormama, niipea kui etendus lõpeb, ja pärast "US"-i istusid paljud inimesed vaikselt kümme minutit või rohkem ja hakkasid siis spontaanselt omavahel rääkima. See on minu meelest palju loomulikum ja tervem lõpp ühisele elamusele kui minematormamine – kui see minematormamine ei ole just tahtlik valikutegemine, ja mitte ühiskondlik pruuk.

Lõpuks ometi.

Paralleeli näed?

Kogenud näitleja sunnib niisugust lõiku lugedes tavaliselt publikule peale vaikuse, mis on proportsioonis tõe määraga, mida ta on suuteline edasi andma.

//

Me oleme vaikuse täiesti ära unustanud. See viib meid koguni kimbatusse; me taome masinlikult käsi kokku, kuna me midagi muud ei oska teha, ja me ei teagi, et ka vaikus on lubatud, et vaikus on ka õige.

//

Peter Brook. TÜHI RUUM

järeldus: kõigil tuleb vähemalt mingid klišeed kirjutades läbi põdeda. ja see põdemine võib päris kaua kesta.


kas ma olen siis tõesti nii postdramaatilise teatri laps, aga lavalise tegevuse ja olevuse näidendina kirjapanek tundub kuidagi    mõttetu
(justkui ennast veendes) või (hääldab viimast sõna rõhutatult nõrga sulghäälikuga)
näib kilplaslik neid remarke kirjutada


they only see the obvious / they see the sun go down, but they don't see it rise
Flaming Lips - My Cosmic Autumn Rebellion

+
[http://tylblog.wordpress.com/2013/10/28/ajuloputus-nahtust-ja-kuuldust/]
[http://etfestival.wordpress.com/2013/09/07/kakskummendseitse/]

Mida teeme autoriga? ehk "Autori surmast" ajendatult

üks mõte neljas lõigus

ka TÜLi blogis.

Hetkest, mil mistahes loova töö tulemus ehk teos jõuab sihitult (ühes või teises tähenduses) oma esimese vastuvõtjani, käib autorist läbi mõtteline, kuid tõsieluliste tagajärgedega jõnks. Ise ta seda ehk ei tajugi, kui, siis alles hiljem, ajal, mil ta avastab, et tema suurimad austajad on jõudnud vaarisade ikka. Selle jõnksuga toimub midagi kummalist: autori kuju topeldub. Kuid pärisautori kõrvale tekkinu pole täpne koopia, kaugel sellest: ta on selle vastuvõtja (teksti puhul näiteks lugeja) peas konstrueeritud ja konstrueerumist jätkav kujutis, omamoodi projektsioon, mille allikaks on küll päris-autor, inimene, aga mis läbib mitmeid filtreid, alustades teosest ja lõpetades lugeja mõtteruumiga. Kirjandusteaduses on selle protsessi üle palju arutatud, kirjeldatud projektsiooni nimetatakse enamasti kas tekstuaalseks või implitsiitseks autoriks.

Kuid need mõisted kujutavad vaid ühte liini. Kui arvestada veel, et tolle lugeja või kuulaja või vaatajani jõuab info (või see, mida ta peab infoks) autori kohta ka muudest allikatest (nt sama autori muud teosed, meedia, teised teosega kokku puutunud ja nende peas tekkinud kujutlused autorist jne), muutub süsteem keeruliseks nagu Londoni metrookaart. Mainitud jõnksust vallandub terve “autorite” buum: tekstuaalsed autorid, ekraan-autorid, fantoom-autorid, sisemised autorid, ettekujutatud autorid, mudelautorid ja nõnda edasi, tekkinud “autorite” arv on sõltuvuses lugejate/kuulajate/vaatajate ja autori mõistega tegelenud kirjandusteadlaste arvust.

Aga kuhu jääb siis keset neid tänapäeva kiires infovahetuses ja massimeediamaailmas pea momentaalselt kujunevaid ja end taasloovaid erinevaid “autoreid” see, noh, mis ta nüüd oligi… päris inimene? Ununema kipub. Auväärt publikumil on aja jooksul tekkinud kuulsast autorist päris selge ettekujutus, mis on saavutanud autonoomia oma prototüübist. Kui selle “kujutuse” rolli parajasti (või enam) elavat keha võtta ei ole (või kui kellelgi on tekkinud tulutõotav business plan), siis võib kohale korraldada konkursi. Nimeks võib vastavalt autorile (või pigem ideele temast) panna näiteks “Valgre karikas”. Tähelepanu, внимание ja Achtung! Otsitakse osatäitjat Valgre rolli! Kahjuks tuleb mõnele muidu hiilgavale võistlejale siiski ära öelda, sest “Valgre  n i i  e i  t a n t s i!” Küll autori teoste publikumist nüüd žüriistaatusse ülendatud juba teavad. Kui härra Valgre isiklikult sellise üleskutse peale kohale ilmuks, siis oleks alguses muidugi vaatajanumbrid laes, aga suure tõenäosusega läheks temaga nagu Charlie Chaplinigagi, kes vähemalt kuuldavasti enda imiteerimise võistlusel kolmanda koha sai.

Peale “Valgre karika” loo oli taolisi mõtteid tekitavaid stseene Ivar Põllu “Autori surmas” veelgi, näiteks kui vastselt autori põuetaskust pärit “Läbi saju” autorlus terava kahtluse alla langeb või kui esimese vaatuse lõpus kaks musta kuju laeni tumendavalt raamaturiiulilt köiteid kahmavad ja neist ilmselgelt otsitut (või otsitavat) leidmata need põrandale heidavad. Autor ei ela raamatulehtede vahel, ei elatu tindist ega trükivärvist, vaid rüüpab hoopis ülakorrusel kohvi. Kuni enam ei rüüpa.