Ma saan tegelikult aru, et kõiki inimesi ei saa ühe (enda kogemusel põhineva) puuga mõõta, aga mul on ikkagi tugev tunne, et see, kui mitte keegi teine ei aimagi, mis inimese n-ö hinges toimub, ja seda kaua, siis see ei ole hea. Ja ma tahaks öelda, et selliseid olukordi ei peaks mitte kunagi tekkima.

'Vestlus' isaga.

Teadsin, et see tuleb, ja ta ei öelnud ka midagi sisuliselt eriti ootamatut, aga mõjus see mulle ikka nagu tavaliselt. Või noh, samal moel, aga tugevamalt. Sest iga korraga see koguneb. Ja ilmselt ka seetõttu, et psühholoogi juures sai isa teema viimasel korral keskseks, nii et olen teatud tundeid ja mõtteid ja nende põhjuseid hiljuti rohkem teadvustanud.

Vaatasin klaasistunud pilguga raamaturiiulit, hambad ristis, vaikisin ja kuulasin monoloogi. Selg küürus, oleksin tahtnud sirgeks ajada, aga tundus, et parem on mitte suuri liigutusi teha. Süda kloppis kuskil kurgu põhjas. Korra ei suutnud põgusat kibedat muiet tagasi hoida. Muud suutsin. Aga ma tõesti ei tea, kui kauaks veel. Kui ta kööki eemaldus ja ma tardumusest välja sain, siis mu käed värisesid, vist mitu minutit. Ja pisarad pisarateks, ka need olid pigem vihast.

Kõik need asjad, mida ma pole kunagi saanud talle välja öelda. (Rääkimata neist, mida konkreetselt seekordsel teemal vastu väidaksin.) Ükskord ma võib-olla jään enda takistamisega hiljaks ja ma ei tea, mis siis juhtub.

Ma olen kusjuures hiljuti aru saanud, et
enda vastu ei tasu eriti karm olla,
endale ei maksa kätte maksta,
enesehaletsust tagant õhutada,
end elementaarsest ilma jätta,
sest 'enne, kui tehtud, ei saa',
oma ajutist suutmatust lõplikuna näha,
endalt kohest konkreetsust nõuda,
ega kõige kontrolli all hoidmist eeldada.

edit: esimesed muudatused blogi väljanägemises üle maitea kui mitme aasta. annan endale aru, et nihutasin nüüd illusioonilõhkuvalt paigast paljude kunagiste postituste ilme, millest on kahju, aga oli vaja.

Teatrifestivalil V e l i k i  N o v g o r o d i s 20.–26. aprillil. Omaette maailm, oma alguse ja lõpuga. Paljugi, aga kõige tähtsam on see, et ma pean meeles pidama, et mul on vaja arvata, mõelda, öelda, teha, otsustada, mõjutada midagi.
See aitab kõheduse vastu. Ja olla iseenda ja oma eluga ja meelelt rahul(ik).
Seesama agentsus tegelt, mida ju teatris ka uurin. Olen ilmselt iseenda parim testsubjekt.

Watched the currently latest documentary about David Bowie, "David Bowie: The Last Five Years" (2017).

If I had "only" Bowie's discography to listen to for the rest of my life, it would be all good, 'cause I'd know I'd be intrigued, entertained, inspired in a multitude of ways, puzzled, intellectually & emotionally stimulated, uplifted, comforted, and my need for sweet melodies would be fulfilled for good.

PSYLLA   Glass Animals