Ma olen kusjuures hiljuti aru saanud, et
enda vastu ei tasu eriti karm olla,
endale ei maksa kätte maksta,
enesehaletsust tagant õhutada,
end elementaarsest ilma jätta,
sest 'enne, kui tehtud, ei saa',
oma ajutist suutmatust lõplikuna näha,
endalt kohest konkreetsust nõuda,
ega kõige kontrolli all hoidmist eeldada.

edit: esimesed muudatused blogi väljanägemises üle maitea kui mitme aasta. annan endale aru, et nihutasin nüüd illusioonilõhkuvalt paigast paljude kunagiste postituste ilme, millest on kahju, aga oli vaja.

Teatrifestivalil V e l i k i  N o v g o r o d i s 20.–26. aprillil. Omaette maailm, oma alguse ja lõpuga. Paljugi, aga kõige tähtsam on see, et ma pean meeles pidama, et mul on vaja arvata, mõelda, öelda, teha, otsustada, mõjutada midagi.
See aitab kõheduse vastu. Ja olla iseenda ja oma eluga ja meelelt rahul(ik).
Seesama agentsus tegelt, mida ju teatris ka uurin. Olen ilmselt iseenda parim testsubjekt.

Watched the currently latest documentary about David Bowie, "David Bowie: The Last Five Years" (2017).

If I had "only" Bowie's discography to listen to for the rest of my life, it would be all good, 'cause I'd know I'd be intrigued, entertained, inspired in a multitude of ways, puzzled, intellectually & emotionally stimulated, uplifted, comforted, and my need for sweet melodies would be fulfilled for good.

PSYLLA   Glass Animals

"Materjali vastupanu on iga loomeprotsessi puhul loomulik nähtus. Ma pole kunagi kirjutanud ühtegi raamatut või töötanud lavarolli kallal, ilma et ma poleks esmase lõbu ja hoo raugedes kordi ja kordi vastu seina põrganud, tundes tülpimust ja pettumust oma saamatuse pärast ning mõeldes endast kui maailma kõige laisemast inimesest. Käies üleväsimuse tõttu päev otsa haigutades ringi, jah, vahepeal ka laval haigutades, on raske enda peale mitte pahaseks saada, aga siis tuleb jälle tervemõistuslikkusele üle pika aja tere öelda ja anda see täiesti põhjendatud väsimus endale andeks."

/Jim Ashilevi, "Armastuskirju teatrile", lk 186

PAUL   Big Thief