kirjutaja suurim oht on end kellelegi tühjaks rääkida

Mu  unenäod  said  külma
sest  aina  läksid  nad  välja
alasti
hulkuma
mällu

/kolumblanna  Sandra  Uribe  Pérez


Muuseas, tuleb leida teistsuguseid vastandeid.


Ja kas see, et mul on nüüd tunne, nagu oleks need umbes kümme päeva kuhugi kadunud, tähendab, et mul ongi seda vaja? Sest sellest ma üritangi aru saada, alati.

pealkiri võiks olla midagi sellist, et "30, 20, 10, läks kuhu?"   
ma ei tahaks sellega ei manitseda ega realiseerimise-asemel-vähemalt-fiktsioneerida mingit enda piinlema jäänud hinge kättemaksu, ma tahaksin puhtast-aga-mitte-ammu-enam-uuest uudishimust teada, mis, või õigemini, kes neist inimestest saaks, kui


'me ju teame barjääre (ja muud)' Jää-Dagö, rebin kontekstist
ei, ei tea keegi ja
piiritus, tuleb taas välja, on ohtlik
mitte ainult selles hoiatuseks seatud hüpoteetilise musternäidise mõttes
aga piirituseta (topelteitus) sa isegi ei teaks, et piiritus olemas on
ja põhimõtteliselt, päriselt, ükshetk, või noh, ütleme siis otse välja, kellegagi sa seda ju

otsidki

be   classic   with   a   hint   of   lack   of   class
be   -tastic   with   a   tint   of   it-will-pass

you can't memorize everything word for word. you can't even remember the existence of all the texts you read. you just have to hope, that somewhere in the subconsciousness the thoughts with substance will stay with you. so by drawing square brackets and underlining words in books of literary fiction i am not trying to study the quotes by heart, or even remember them roughly as they are, i am trying to increase the possibility of these specific ideas becoming part of my subconscious thinking process.

mitte midagi uut, aga korduv element, nii et

give me the sensitive   laugh or give me the sensitive   touch

laps,   ma mõtlen üldiselt, on keegi, kellesse suhtumine, kellest arusaam, kellest arusaa m i n e ja/või mis põhiline, seos kellega jõuab su elu jooksul palju kordi muutuda, mõnikord natukene haaval, mõnikord mitte, tuntavalt igal juhul. nt see sama mõte on ka ühe muutumise väike märk.

24. veebruari hilisõhtul Tallinn-Tartu otsal taas üks lõpuni tundmatu tutvus. pikemalt ma ei hakkagi, kui et Viplala. kuidas sa kõnemaneeri žestikulaarset, miimilist, intonatsioonilist ja emotsionaalset tervikut ikka teisiti üles kirjutad.
mul jääb meelde, see maneer tasku valgusfoori juures jääb tõepoolest.

Ma ei ole enam kindel, kust ma (umbes) selle mõtte lugesin (aga see ei olegi oluline). Olen viimasel ajal millestki päriselt aru saanud (protsessina, mitte momentaalselt) (ja mitte "teada", sest mu loogilise mõtlemise jaoks ei olnud selles tegelikult midagi uut). Nimelt,
Võtab kaua aega, et väga varases eas traumeerinud sündmusi teadvustada, mõista ja läbi töötada.
kuigi ühekski minu näiteks ei olnud see, siis ka The Perks of Being a Wallflower.

ja tunde

tunne  kestab  kaja

kaua