24. veebruari hilisõhtul Tallinn-Tartu otsal taas üks lõpuni tundmatu tutvus. pikemalt ma ei hakkagi, kui et Viplala. kuidas sa kõnemaneeri žestikulaarset, miimilist, intonatsioonilist ja emotsionaalset tervikut ikka teisiti üles kirjutad.
mul jääb meelde, see maneer tasku valgusfoori juures jääb tõepoolest.

Ma ei ole enam kindel, kust ma (umbes) selle mõtte lugesin (aga see ei olegi oluline). Olen viimasel ajal millestki päriselt aru saanud (protsessina, mitte momentaalselt) (ja mitte "teada", sest mu loogilise mõtlemise jaoks ei olnud selles tegelikult midagi uut). Nimelt,
Võtab kaua aega, et väga varases eas traumeerinud sündmusi teadvustada, mõista ja läbi töötada.
kuigi ühekski minu näiteks ei olnud see, siis ka The Perks of Being a Wallflower.

ja tunde

tunne  kestab  kaja

kaua