kõik, millest ma olen enne kuulnud, on vana, "juba tehtud". st neil puhkudel, kui see loeb.
 

 

Õhtuses-öises rongis ei ole kuhugi vaadata, kui kedagi näha ei taha. Mõlemal käel on samad inimesed, ühed päris ja teised peeglis. Ühtedele tundub, et sa vahid neid, ja teistega tundub endale, et vahid kedagi. Ebaviisakas ju.

Pärast teatris käimist, koduteel saan ma alati jälle aru, kui ebaoluline on see, kuidas ma täpselt välja näen, ja kui tähtis on inimene seal sees. Ning see, mismoodi inimene ehk mina oma keha liigutab, oma kehaga liigub.

Eriti aga täna. NO63 Pedagoogiline poeem

ja kui vähe oli täna vaja vihmavarju.