(see oli 21. mail)

istusin tallinnast tartu bussi peale. minu koha (nr 12) kõrval oleval toolil (nr 11) istus üks vanem mees, täiesti hariliku näoga. alustas juttu, küsis, et kas on kooli minek. vastasin, et noh, ülikooli jah, eksamid ja nii. mõtlesin, et oeh, loodame, et ta mind terve sõidu aja ei tüüta nüüd, peaks eksamiks õppima, tahaks niisama olla. kukkus välja nii, et terved kaks ja pool tundi rääkis ta mulle juhtumistest oma elus ja töös ja ta ei olnud üldse pealetükkiv, lihtsalt vestis kerge tooniga juttu, kaval-naerukas pilk silmis. hindasin ta alguses umbes 50-60 aastaseks, aga nende aastaarvude järgi, mida ta hiljem jutu sees mainis, pidi ta kindlasti üle 60 olema. ta nimetas oma tegevust minu silmade päästmise operatsiooniks, sest mul oli läpakas süles ja muidu ma oleks terve sõidu aja rappuvas bussis seda ekraani vahtinud, mis loomulikult on ju kahjulik, 20 aastaga pidavat nägemine läinud olema. ta avaldas mulle ka kaastunnet, et ma sellise imeliku kõrvale istuma sattusin, kes vait ei jää. ta rääkis mulle kalapüügist,
lendõngest, mille ta ise tegi,
ahja jõest ja süstadest,
sõnast neeger,
hemingwayst,
maagaasist ja sellest, kuidas sellele lõhn juurde pannakse, et inimene tunneks, kui ta gaasi lahti jätab,
sellest, kuidas aastakümneid tagasi eesti ajalehed trükimasinatelt arvutitele üle läksid ja kuidas ta selle juures oli,
tü füüsika instituudist, kus ta keegi on,
tü vanast keemikumist ja selle puhveti kunagisest asukohast,
jaak aaviksooga koos keevitamisest,
kurgedest ja nende tegelikust palest,
tartu 'kohalikest' banaanidest,
tema 4-aastasest tehnikaspetsialistist lapselapsest,
piretist,
juridicast, kus ta kümme aastat töötas,
spellerist, mille nad kunagi mingi algelise programmeerimiskeelega kirjutasid,
sellest, kuidas kirjavigade põhjal saab teksti autori kindlaks määrata,
kreeklastest ja et kuidas nad ikka siinuseid ja koosinusi kirjutavad,
sellest, kuidas ta hiljuti eesti panga muuseumi jaoks paul kerese kujule malelaua tegi, kus nupud ise liiguvad, mängivad 8 kerese kuulsamat partiid, aga hiljuti läks seal üks oda natuke lolliks ja ta peab mõtlema, kuidas seda parandada, tegelikult tal vist tuligi juba mõte,
ta rääkis jaapanist ja tal olid nende saarte nimed meeles, kus ta 40 aastat tagasi käis,
ta rääkis veel paljust, ma ilmselt kõike juba enam kahjuks ei mäleta.
ta jutt oli konkreetsete juhtumite vormis, nagu muljetaks hea sõbraga, aa, ja veidi enne tartut, seal ühel teelõigul, ma tean nüüd, kummal pool teed kala paremini näkkab ja miks. ma kuulasin ja kuulasin ja ei julgenud väga palju midagi öelda (peale tema huumori ja sarkasmiga kaasa minemise, see tuli mul õnneks välja), sest tundsin, et mul pole sellele inimesele ikka midagi vastu panna. ja kui ma bussi pealt maha läksin, siis tegi ta näo, nagu see poleks üldse suurt midagi olnud, manas kohe oma endise hariliku ilme ette, kui ma püsti tõusin, üritasin samal ajal välja mõelda, kuidas teda tänada. vahepeal ütles ta korra mu kohta muiates, et 'kuigi filoloog ja mitte just elektrikuks sündinud, siis reaktsiooni järgi tundub, et saab aru küll', see oli vist siis, kui ta parajasti seletas mulle kromatograafi tööpõhimõtet. mulle jõudis kohale, kui väike minu maailm praegu tegelikult on.


kui tema naine veel ta naine polnud, käisid nad koos ahja jõel kala püüdmas, naine püüdis suure haugi, seal oli veel päris mitu asja, mis ta mulle sellest päevast rääkis (naiste kalale kaasa võtmine on üldiselt kohutav muide, ilmselt see kord väljaarvatud), aga lõpuks ütles ta: 'jaa, kui me sinna jõele läksime, siis ta veel ei olnud minu naine, aga kui me pärast paadisõitu mööda jõekallast õhtuses päikeseloojangus ja hämaruses tagasi olime jalutanud, siis ta juba oli.'


pärast netist selle paul kerese malelaua järgi googeldades sain ma teada ka selle härra nime.