appi, kuidas ma vihkan lavastusest kirjutades nende paari sisu kokkuvõtva lause koostamist. ma saan aru, et see on lugejale minu analüüsi mõistmiseks vajalik, aga ma ei paista kunagi suutvat ammendavalt ja piisavalt lühidalt kõike olulist kirjeldada, võiks siis parem selle juba üldse välja jätta. sisukokkuvõtte leiab alati mõnest päevalehearvustusest, kui huvi on, lugegu sealt, miks sama juttu mitu korda ümber sõnastada.
läheks kohe asja juurde.
ärrrritus.
Mar 30, 2014
Mar 27, 2014
mis ma vahepeal olen kirjutanud
või siis
ja veel müürileht. aga muidugi võib tegelikult väita, et see pole see
need vaidlused iseendaga ongi puudu vist
"Life is very hard" Von Krahlis
end katma ja taas paljastama õppinud kehad
kartulitolmus
poseerimas justnagu perekonnafotodeks
ka mitte nii all-audiences-materjaliks
igaühel oma häbematu blond või brünett
vox Dei või vox tua
spastilises kõneviisis
saavad ee-dest ja ää-dest
täisväärtuslikud lauseliikmed
Miss Teen Lõuna-Carolinast leiaks endale võrdse vestluspartneri
aga nii me ju tegelikult räägimegi
if life is hard and you know it,
clap your hands
I wonder
if the dinasaur was also thinking about its hard life
before it became a mere skeleton
esteemed, but extinct.
Selle loomise juures ta aga paratamatult ja esmajärjekorras ka hävitab. Seda keskmesse seades võib tema tegevust tõesti taunida. Kuid loomine ja hävitamine ju käivadki käsikäes, loomine on sageli millegi taasloomine, recycling, kui soovite. Hinduismis moodustavad looja Brahma ja hävitaja Šiva koos säilitaja Višnuga ühtse kolmainsuse. Kui Hiina kunstnik Ai Weiwei laseb oma fotografeeritud performance’is kildudeks kukkuda Hani dünastia aegse vaasi või valab 16 samasugust urni erinevate värvidega üle ja eksponeerib neid installatsioonina, kas ta põrmustab või sünnitab midagi uut? Weiwei on üldsuse poolt tunnustatud kui kunstnik ja looja, kuid tema performance’it omavoliliselt ühe Weiwei värvitud vaasiga korranud Florida kunstnik on kuulutatud kurjategijaks. Loomise ja hävitamise vahekord ning nende sotsiaalne tähendus ei ole üheselt määratletav, vaid ambivalentne.
või siis
Miimika puudumine aga ei tähenda, et nukud oleksid ilmetud või tunnete väljendamises vähevõimekad. Vene nukunäitleja Sergei Obraztsov ütleb (küll otseselt käega juhitavatest nukkudest rääkides), et nuku liigutused ei jäljenda täpselt inimese liigutuste mehaanikat, vaid selle emotsionaalset sisu. Seetõttu võib oskuslikult juhitud nukk kanda nüansirohket emotsionaalset tähendust, jäädes samas karakteri või idee tinglikuks kujutiseks. Nii on nuku abil võimalik keerukaid situatsioone ja teemasid kujutada koormavatest realistlikest detailidest vabastatud, lihtsustatud, kuid samas märgiliselt mõjuval viisil.
ja veel müürileht. aga muidugi võib tegelikult väita, et see pole see
need vaidlused iseendaga ongi puudu vist
"Life is very hard" Von Krahlis
end katma ja taas paljastama õppinud kehad
kartulitolmus
poseerimas justnagu perekonnafotodeks
ka mitte nii all-audiences-materjaliks
igaühel oma häbematu blond või brünett
vox Dei või vox tua
spastilises kõneviisis
saavad ee-dest ja ää-dest
täisväärtuslikud lauseliikmed
Miss Teen Lõuna-Carolinast leiaks endale võrdse vestluspartneri
aga nii me ju tegelikult räägimegi
if life is hard and you know it,
clap your hands
I wonder
if the dinasaur was also thinking about its hard life
before it became a mere skeleton
esteemed, but extinct.
The Mercy Seat Nick Cave & The Bad Seeds
Life from KCRW 2013
Feb 20, 2014
Feb 10, 2014
Jan 20, 2014
Jan 10, 2014
meeldetuletus iseendale
loe
lõpuni
läbi
Jeanette Winterson, The Art of Fiction No. 150
Interviewed by Audrey Bilger
loe
lõpuni
läbi
Jeanette Winterson, The Art of Fiction No. 150
Interviewed by Audrey Bilger
Jan 8, 2014
the doctor is young
the doctor's young
he doesn't
forgive me
my tip-of-the-tongue
my 'memebering mutters, my lateral lust
my cerebrational clutter, my maniacal must
disconnection, a demential one
dates and deeds, what's done is gone
________________________________
Selle Ristikivi Hingede ööga. Kodust ega Lasnamäelt ei leidnud, võtsin raamatukogust. Hakkasin lugema. See on muide esimene eesti modernistlik romaan (kuigi see on muidugi vaieldav ja vaieldud), meenutab veidi Kafkat, Camus'd, Carrolli Alice'it, nii et kohe huvipakkuv. Selline kummastav atmosfäär, et ei peategelane ega lugeja tea täpselt, mis toimub ja miks. Mees satub poolkogemata võõrasse majja, ta kohtab inimesi, kes on talle nagu tuttavad, aga ta ei suuda meenutada, kust nimelt või kas Allani-nimeline on see või see või see..?
Loen. Äkki üks stseen üsna alguses (kontsert), mul tuleb kuidagi liiga kiirelt pähe visuaal sellest kohast ja olukorrast, tavaliselt see kujuneb mõne ajaga, aga siin lugedes on see kohe olemas, nagu oleks enne näinud või käinud või lugenud. Loen edasi, ise mõeldes, et mis raamatus sarnane koht võis olla. Jõuan leheküljele 77, kus on lause: "Pidin kuidagi alla pääsema, ja korraks kippus mind kiusama sama naeruväärne tung, mida olen tihti tundnud teatri kõige ülemisel rõdul istudes: tahe alla hüpata." Ja ma tean, et mul on see lause arvutisse üles kirjutatud mingist ajast. Vaatan järgi, selle juurde on märgitud Meister ja Margarita. Aga, tähendab, ma olen seda siis lugenud? Millal? Kuidas ma selle peale sattusin? Kodus mul seda pole, kohustuslik pole see olnud. Mitte, et ma niisama raamatuid ei loeks või ei oleks lugenud, aga.. Ma pole ka lugenud ainult mingit katkendit, kuna lehekülgedel 103 ja 118 tulevad veel kaks tsitaati mulle väga tuttavad ette.
Miks ma seda raamatut ei mäleta(nud)? Miks ma selle tsitaadi hoopis Meister ja Margaritale olin omistanud? Kuidas ma sain täiesti unustada minuga väga mitmes mõttes haakuva raamatu, mis, ma olen kindel, haakus ka siis, 2010. aasta novembris, kui ma selle Nõmmelt laenutasin, nagu ütleb ESTERi ajalugu.
the doctor's young
he doesn't
forgive me
my tip-of-the-tongue
my 'memebering mutters, my lateral lust
my cerebrational clutter, my maniacal must
disconnection, a demential one
dates and deeds, what's done is gone
________________________________
Selle Ristikivi Hingede ööga. Kodust ega Lasnamäelt ei leidnud, võtsin raamatukogust. Hakkasin lugema. See on muide esimene eesti modernistlik romaan (kuigi see on muidugi vaieldav ja vaieldud), meenutab veidi Kafkat, Camus'd, Carrolli Alice'it, nii et kohe huvipakkuv. Selline kummastav atmosfäär, et ei peategelane ega lugeja tea täpselt, mis toimub ja miks. Mees satub poolkogemata võõrasse majja, ta kohtab inimesi, kes on talle nagu tuttavad, aga ta ei suuda meenutada, kust nimelt või kas Allani-nimeline on see või see või see..?
Loen. Äkki üks stseen üsna alguses (kontsert), mul tuleb kuidagi liiga kiirelt pähe visuaal sellest kohast ja olukorrast, tavaliselt see kujuneb mõne ajaga, aga siin lugedes on see kohe olemas, nagu oleks enne näinud või käinud või lugenud. Loen edasi, ise mõeldes, et mis raamatus sarnane koht võis olla. Jõuan leheküljele 77, kus on lause: "Pidin kuidagi alla pääsema, ja korraks kippus mind kiusama sama naeruväärne tung, mida olen tihti tundnud teatri kõige ülemisel rõdul istudes: tahe alla hüpata." Ja ma tean, et mul on see lause arvutisse üles kirjutatud mingist ajast. Vaatan järgi, selle juurde on märgitud Meister ja Margarita. Aga, tähendab, ma olen seda siis lugenud? Millal? Kuidas ma selle peale sattusin? Kodus mul seda pole, kohustuslik pole see olnud. Mitte, et ma niisama raamatuid ei loeks või ei oleks lugenud, aga.. Ma pole ka lugenud ainult mingit katkendit, kuna lehekülgedel 103 ja 118 tulevad veel kaks tsitaati mulle väga tuttavad ette.
Miks ma seda raamatut ei mäleta(nud)? Miks ma selle tsitaadi hoopis Meister ja Margaritale olin omistanud? Kuidas ma sain täiesti unustada minuga väga mitmes mõttes haakuva raamatu, mis, ma olen kindel, haakus ka siis, 2010. aasta novembris, kui ma selle Nõmmelt laenutasin, nagu ütleb ESTERi ajalugu.
Subscribe to:
Posts (Atom)