lühikese 10-minutilise teekonna vältel pääskülas võib avastada, et 'naabrilapsed' on ka suvel tulnud koju käima ja et see tähendab, et nad tulevad juhuslikult vastu, nagu kuskil väikses külas elaks, kus kõik, mis sünnib, on nii või teisiti tänaval avalik ja kogu külarahvale teadmiseks. eriti kodune tunne ongi, kui need, kes neil tänavatel liiguvad, on tuttavad, omad, nii et üksteist silmates jätkub miski, mis ükskord varem pooleli jäi.
veel tunnetest: minemise tunne. see, et ma lähen praegu kuhugi, sirge seljaga, meelepärase sammuga, mul on oma minemine, ma tean, kuhu ma minen, ja ma minen, sest selline on tahtmine. eriti jõuab seda tunnet tundma hakata siis, kui on pikem maa minemiseks. esmalt rongijaama, siis õigesse peatusesse (mahaminemise tunne), mere äärde (sisseminemise tunne), uitama (ringiminemise tunne), ..., koju(minemise tunne).
Mere ääres on üldse üks omaette tugev tunne. Ma ei ole ju tegelikult mere ääres kasvanud (lapsena siiski palju viibinud), aga lihtsalt öeldes, püüdes mitte ülepoetiseerimisega mõtet tühistada – mere ääres tunnen ma end kirjeldamatul moel hästi ja kindlana nagu ei üheski teises kohas. Ja muidugi see, et meri on võimeline inimesega kaasa muutuma. Näiteks metsal minu jaoks seda omadust ei ole. Aga meri on.. no sellest võiks raamatu kirjutada, eks. Ma oleksin õnnelik, kui ühegi lause mere ja selle tunde kohta suudaksin kirja panna nii, nagu täpselt ongi.
kellegi tagahoovi sattudes ja sealt läbi minnes on, nagu kõnnikski otse läbi kellegi elusündmuste kulgemise. kui kedagi just maja ümber näha pole, siis on vaid parasjagu väike paus, stseenide vahetus, kohe-kohe astub sellest lahtisest uksest keegi välja ja.. peab kiiresti otsustama, kas jään siia näitemängu või mitte. astun hoovidevahelist rada mööda edasi, suurema tee poole. tumehallikas nähvits arvab ka, et mul oleks aeg minema hakata.
Treppoja pood jäi minu meelest siit asfaltit mööda minnes ikkagi paremat kätt.. või..
tunned seda, kuidas maal, suvilamaal vähemasti, saab kl 8–9 paiku õues päevaelu läbi, lapsed kutsutakse tuppa ja saadetakse jalgu pesema, aedades tikripõõsaste vahel jääb vaikseks. muidu hubases, oma olemuselt lapitekki või kaltsuvaipa meenutavas puumajas on see üks koht, mis muutub õhtuhämaruse saabudes õige natuke kõhedusttekitavaks, mis on ju kummaline, sest tead, et kõik siin majas on ju tegelikult oma, aga lambivalgus sinna trepi juurde või käimla ukse ette ei ulatu ja seepärast on parem nendest kohtadest kiiresti läbi või mööda minna, kui just minema peab.
Kloogaranna rongipeatusest mööda liipreid Klooga peatusesse kõnnib ära 40 minutiga. kui õnneks läheb, võib näha sooja liiva karva metskitse kümnekonna meetri jagu eespool üle raudtee kalpsamas.
on aega. umbes tund. ma tean, et see rong tuleb, mis sest, et seda siin ainukesena ootan. tegelikult mõtlesin ka sellele, et mida teeksin, kui rongi ei tulekski. võimalusi on mitmeid. huvitav on niimoodi mõtetes (läbi) mängida. olen seda alati teinud.
maagiline 'kui'.
Rong tuleb. Tuli paistab, aga veel ei kuule.
Kaks rongi saabuvad täpselt korraga, teine teiselt poolt. Mul on valida, kas Paldiski või Tallinn.
