Mida teeme autoriga? ehk "Autori surmast" ajendatult
üks mõte neljas lõigus
Hetkest, mil mistahes loova töö tulemus ehk teos jõuab sihitult (ühes või teises tähenduses) oma esimese vastuvõtjani, käib autorist läbi mõtteline, kuid tõsieluliste tagajärgedega jõnks. Ise ta seda ehk ei tajugi, kui, siis alles hiljem, ajal, mil ta avastab, et tema suurimad austajad on jõudnud vaarisade ikka. Selle jõnksuga toimub midagi kummalist: autori kuju topeldub. Kuid pärisautori kõrvale tekkinu pole täpne koopia, kaugel sellest: ta on selle vastuvõtja (teksti puhul näiteks lugeja) peas konstrueeritud ja konstrueerumist jätkav kujutis, omamoodi projektsioon, mille allikaks on küll päris-autor, inimene, aga mis läbib mitmeid filtreid, alustades teosest ja lõpetades lugeja mõtteruumiga. Kirjandusteaduses on selle protsessi üle palju arutatud, kirjeldatud projektsiooni nimetatakse enamasti kas tekstuaalseks või implitsiitseks autoriks.
Kuid need mõisted kujutavad vaid ühte liini. Kui arvestada veel, et tolle lugeja või kuulaja või vaatajani jõuab info (või see, mida ta peab infoks) autori kohta ka muudest allikatest (nt sama autori muud teosed, meedia, teised teosega kokku puutunud ja nende peas tekkinud kujutlused autorist jne), muutub süsteem keeruliseks nagu Londoni metrookaart. Mainitud jõnksust vallandub terve “autorite” buum: tekstuaalsed autorid, ekraan-autorid, fantoom-autorid, sisemised autorid, ettekujutatud autorid, mudelautorid ja nõnda edasi, tekkinud “autorite” arv on sõltuvuses lugejate/kuulajate/vaatajate ja autori mõistega tegelenud kirjandusteadlaste arvust.
Aga kuhu jääb siis keset neid tänapäeva kiires infovahetuses ja massimeediamaailmas pea momentaalselt kujunevaid ja end taasloovaid erinevaid “autoreid” see, noh, mis ta nüüd oligi… päris inimene? Ununema kipub. Auväärt publikumil on aja jooksul tekkinud kuulsast autorist päris selge ettekujutus, mis on saavutanud autonoomia oma prototüübist. Kui selle “kujutuse” rolli parajasti (või enam) elavat keha võtta ei ole (või kui kellelgi on tekkinud tulutõotav business plan), siis võib kohale korraldada konkursi. Nimeks võib vastavalt autorile (või pigem ideele temast) panna näiteks “Valgre karikas”. Tähelepanu, внимание ja Achtung! Otsitakse osatäitjat Valgre rolli! Kahjuks tuleb mõnele muidu hiilgavale võistlejale siiski ära öelda, sest “Valgre n i i e i t a n t s i!” Küll autori teoste publikumist nüüd žüriistaatusse ülendatud juba teavad. Kui härra Valgre isiklikult sellise üleskutse peale kohale ilmuks, siis oleks alguses muidugi vaatajanumbrid laes, aga suure tõenäosusega läheks temaga nagu Charlie Chaplinigagi, kes vähemalt kuuldavasti enda imiteerimise võistlusel kolmanda koha sai.
Peale “Valgre karika” loo oli taolisi mõtteid tekitavaid stseene Ivar Põllu “Autori surmas” veelgi, näiteks kui vastselt autori põuetaskust pärit “Läbi saju” autorlus terava kahtluse alla langeb või kui esimese vaatuse lõpus kaks musta kuju laeni tumendavalt raamaturiiulilt köiteid kahmavad ja neist ilmselgelt otsitut (või otsitavat) leidmata need põrandale heidavad. Autor ei ela raamatulehtede vahel, ei elatu tindist ega trükivärvist, vaid rüüpab hoopis ülakorrusel kohvi. Kuni enam ei rüüpa.
